Tsitaadid — lehekülg 94

Pole vaja mäe tippu, et otsida rahu, ega ka suurde linna, et leida kära; mõlemad peituvad meie enda sees.

Krutsifiksi kõige olulisem sõnum on vähemalt minu jaoks see, kui sõnuseletamatult julmad võivad väidetavalt tervemõistuslikud inimolendid olla, kui nad oma ülemuselt tulnud käske täidavad.

Kui see pole katki, ära ürita seda parandada.

Kui ma olin väike, vaatasin, kuidas kasvavad suured. Nüüd olen ma ise suur ja vaatan, kuidas kasvavad väikesed.

Me elud on üsna sarnased, kuigi meile meeldib mõelda, et oleme teistest erinevad.

Kujuta ette, et oled kaheksakümmend, ja kepid kaheksateistaastast tüdrukut. Kui üldse kuidagi surmale ära teha saab, siis just nii.

Inimsuhted on kentsakad. Tähendab, sa elad ja oled koos ühe inimesega, sööd koos temaga ja magad, kepid ja räägid juttu ja käid siin ja seal. Ja siis saab see otsa. Mõne aja oled üksi ja siis saabub järgmine naine. Ja sa sööd koos ja kepid temaga ja kõik tundub nii normaalne, nagu sa oleksid teda oodanud ja tema oleks sind oodanud. Üksi polnud mul kunagi õiget tunnet. Tegelikult vahel oli mõnus üksi olla, aga ikkagi ei tundunud asi õige.

Kui elada ainult oma lollusega, mujale kippumata, siis pole sellest suurt lugu, et loll oled.

Litsidest on lihtne kirjutada. Korralikust naisest kirjutada on palju raskem.

Me kõik elame oma unistustes, sellepärast me siin olemegi.

Kirjanikega on üks igavene jama. Kui kirjanikku on avaldatud ja viisakalt müüdud, siis arvab kirjanik, et on kõva tegija. Kui kirjanikku on avaldatud ja mitte eriti palju müüdud, siis arvab kirjanik, et on kõva tegija. Kui kirjanikku on avaldatud ja müüdud väga vähe, siis ta arvab, et ta on kõva tegija. Ja kui kirjanikku ei ole üldse avaldatud ja tal pole olnud endal ka raha, et avaldada, siis ta arvab, et on eriti kõva tegija.

Parajasti jalutas Irv mööda. Irv pidas litsimaja ja töötas lähedal asuvas massaažisalongis turvana. Irv oli ligi meeter üheksakümmend pikk ja pea jagas tal paremini kui paljudel. Paremini kui esimesel kolmel tuhandel kaabakal, kes sulle tänaval vastu tulevad.

Eks me teame küll, et surm on olemas, ja mõtleme pea iga päev surmamõtteid, aga kui ootamatult sureb keegi meie jaoks eriline ja armas inimene, siis on tema surm raske, väga raske taluda. Mis siis, et iga päev sureb häid inimesi ja halbu inimesi ja igasuguseid meile tundmatuid inimesi.

Kui inimene psüühilise koormusega toime tuleb, on armastus väga kena. Armastus on, nagu sa peaks ääreni täis prügikasti üle kusejõe toimetama.

Pühade ajal said aru, et olid kuidagiviisi veel ühe aasta sõdu, inflatsiooni, tööpuudust, tossu ja presidente ära kannatanud.

Naised olid meist üle, neil oli elu lihtne ja hästi planeeritud. Mehed vaatasid rägbit või jõid õlut või mängisid keeglit, aga naised samal ajal mõtlesid meie peale ja keskendusid, uurisid ja otsustasid, kas võtta meid või mitte, kas välja vahetada või maha lüüa või lihtsalt maha jätta. Kokkuvõttes, ega palju vahet polnud, ükskõik mis nad ka ei teinud, lõpuks olime meie ikka üksildased hullud.

Ja mida rohkem lobiseme, seda vähem suhtleme.

Siis küsisin, kas ta tahaks linna sööma minna. Tahtiski. Kui kentsakas ajaviitmine, koos söömine, topi toitu suhu ja vaata, kuidas teine sedasama teeb.

Seal seisis mu vana sõber politseinik ja naeratas kõigi oma kolmekümne kahe filmitähe hambaga.

See on erilaadne ilu mõningate vanade naiste juures, hingestatud, peaaegu abstraktne, mis ilmsiks saab nende väheste juures, kes viimaks on leppinud sellega, et nad ei ole enam naised, vaid ainult inimesed.