Tsitaadid — lehekülg 9

Kõik luugid on lahti,
kõik aknad on avat.
Lükake eemale mõistuse kardin
ja ideede pesu,

Tulnud on tund,
kõigil kui mõisted pääs segi vaid,
avastada, tunneks et inimkond
ideede valerahategijad...

Lord Finchley elektrit seada püüdis
Vool mehe surnuks lõi — too ise oli süüdi!
On jõukus selle jaoks, et jagada
tööd meistrimehele, kes tahab teenida.

Ei enne surma kedagi
saa nimetada õnnetuks. Ei mõõta tööd
saa enne päeva lõppu — pilkast ööd.

Kui häbematult otsad kokku tõmbame,
ei mõtle kaugemale tulevikule,
vaid hetkekasule, siis üks, mis kindel,
me kaotajaks jäänd äririndel.

Siin koidust ehani tööd rügame,
et aadlist võrukaela nuumata.
Ja lohutav on üksnes teadmine,
et ükskord hauas saama puhata.

Meenutan päevi, mil tööotsi nappis,
taskus münt harva kõlises,
oli viha ja vaesust, vahel ka lusti,
vaimustust nimest, mis raamatu sees.

Nüüd armastagem oma ameteid
ja õnnistagem rohkeid härraseid,
veel kiitkem priskeid toiduportsjoneid
ning teadkem täpselt oma seisuseid.

Õnn ei sõltu ruumide suurusest ega seinte siledusest — õnn mahub pisikessegi pessa. Ainult et see pesa peaks igaühel olemas olema. Kodu on suhteline mõiste — ta võib maksta muinasjutulisi varandusi või mahtuda ühteainsasse hinge. Kodu saab küll ehitada, kodutunnet vist mitte kunagi. Ei saa ju osta või ehitada unistusi, mälestusi, hääli, lõhnu ja värve, pole võimalik kinni maksta või vahetada meeleolusid, ootust ja igatsust, mis iga tõelise koduga kaasas käivad ...
Vaikus ja üksiolemise võimalus kuuluvad samuti heasse kodusse, sest muidu me ei saakski vist iseendaks. Kodud on meie ja meie oleme oma kodude nägu. Ainult väga vähesed suudavad tugevad olla ka kodu kaitsvate seinteta — suurem osa kibeleb koju igal esimesel võimalusel. Enamik meist igatseb koju nii suure rõõmu kui suure murega — soe pliit või leige radiaator on väga tihti külmetava inimhinge ainsad soojendajad. Kodu on koht, kuhu koos oma kangekaelsuse, nõrkuste, hirmude ja häbiga peitu pugeda, kus haavu lakkuda ja valmistuda uuesti elu ründama. Kodu on ainus koht, kus hoida alles tunded, mis meisse endisse ära ei mahu ning seal saab oodata homset...
Igal meist peaks olema koht, kus oma ebaõnnestumised asendada lootustega, kus nutta ja kasvõi iseendaga rääkida, öö läbi üleval olla ja päev otsa magada kui tahtmist on. Ning lasta ajal, oma tujudel, ja iseendal enesest läbi voolata. Hea kodu on see, kus võib üksigi õnnelik olla, ideaalne kodu on see, millele polegi definitsiooni... Kodu — see on tunne.

See kõrge ametnik (me teame kõik)
on rängalt ülemakstud.
Ilma kaubanduskojata,
kadus kaubandus ka.

Teha vaid tööd,
süüa vaid toitu,
kanda vaid riideid —
ikka selleks, et mitte puupaljaks jääda.

Vaata ringi — eks tööd ole küll,
kuigi mõnega neist kaasneb igavus,
aitad hädavareseid — neidki on küll —
trepist üles, eks seegi on tegevus.

Miks töö nagu kärnkonn
kükib mu kinganinal?
Terav mõistus mu vigla on,
kas saad, elajas, minema!

Võimutu Šotimaa, haledam kirikulaulust,
kasvatab kahvatut noorust, keskvõimult paludes almust.
Arendab kolklikku tuimust ja tölplust,
seal äri on jumal ja golf näitab rikkust.

Oh, kui palju tunde raiskame
töödele ja muule sebimisele,
sõbrad, palun mitte viilida,
vaid iga päev ka korralikult laiselda.

Nad sõitsid laevadega merel
ja toimetasid asju suurtel vetel!
Nad nägid Jehoova tegusid
ja tema imetöid meresügavustes!

Kuis usin väike mesilind
ei raiska ühtki tunnikest,
mett korjates ei vaibu ind,
kui väisab iga lillekest.

Lizzie Borden haaras kirve,
hakkis ema neljakümneks,
vaatas oma kätetööd,
hakkis isa neljakümne üheks.

Muiste, mil rahvas
vast rahvuseks kujunes,
seadust ei tuntud,
vabadus suurenes.

Vihm sajab selga õigele
ja kelmigi teeb märjaks,
ent rohkem siiski õigele:
kelm näppas vihmavarju.