Tsitaadid — lehekülg 87

Süüdistus on ette valmistatud; advokaatidega kokku lepitud, kohtunikud reas (vapustav vaatemäng!).

Ma mitu sissemurdjat ümber kasvatand
ja andnud tagasi ta sõpradele, sugulastele.

Meelakkumine pole konstaabli töö,
ei politsei niisama lulli löö.

Pisaratega südamesse ei pääse!

Meditatsioon — see on tõeline puhkus, tõeline komfort elus.

Kui mu tulek sesse kõrvepaika oli minu enese jaoks uudne ja üllatav, siis loodus ei teinud sellest väljagi. Ta oli juba näinud enda taustal inimesi ja ma ei paistnud talle neist parem ega halvem. Looduse ükskõiksus ei ole solvav.

Ootamatult avastasin, et niipalju üleloomulikku, kui selleks vaja läheb, leiab inimene eneses.

Ma ei lugenud midagi, ainult õppisin: iga öö taevast ja igast oma päevast. Nii et kaks raamatut mul ikkagi oli. Aga siiski ei tahtnud ma kuuluda tähtede hulka, et olla lähemal taevale, vaid kuuluda puude hulka, et olla lähemal inimestele.

Sajab sellist vihma nagu nutaks väga hea inimene.

Mõistmine on andestus.

Kes on ette võtnud ajaloo uut lehekülge keerata, ei tohi oma nõrkusi teistele välja paista lasta.

Kui raske on uut ja värsket unistust välja mõelda.

Ootamise vastand on ootamatus. Mõelgem siis ise, mis neist kahest on parem, turvalisem — nii et oodata tasub.

Olen palju oodanud. Aastaid. Aastakümneid. Vahel tundub, et elu ongi koosnenud ootustest ja mõningatest eksistentsiks hädavajalikest talitustest ootuste vahel. Ootuse jõud on vaid olnud erinev. Mõnikord on ootus lausa häirivalt intensiivne.

Üheksateistkümmendama aastasaja lõpul olid Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad vaimukangelased Tallinnas — kui mitte terve maailma, siis ometigi kumbki ühe inimese silmis, ja need inimesed olid nemad ise.

Juba vanad targad on ütelnud, iga inimese sees olevat omajagu narrust; ma arvasin oma uurimiste järel juurde lisada tohtivat: igal narrusel on oma inimene.

Hakatus on tehtud, — hirmus, verine hakatus. Taevas punetab mässuleegist. Priiusekoit tõuseb veripunaselt.

Kui kaugel on paradiis? Lihtsalt tehke silmad lahti. Te olete juba paradiisis.

Vaeseid jahvatavad seaduste veskikivid, mida rikkad ringi ajavad.

Sissemurdjad kadusid vaikselt loorberitesse, jubedate kavatsustega!