Tsitaadid — lehekülg 8

Ainult lapsed suudavad suudelda valgust.
Ainult lapsed suudavad naeratada nii, et selles pole nukrust.
[—]
Kui lapsikud on lootused!

Kõik mu aegade aarded on hallid.
Jumet
pole ka jumalatõel.

Teeb sule kergeks vilumus ja mitte juhus,
justnagu õppind tantsijal on jalad õhus.
Puupea puust mõtted sätib riita,
ta sõnaseadmiskunst ei ole kiita.

On luulekohtus kaalukausid õhus:
seal tõde vaetaks kullaga
ja maiusrooga kiidukõrnetega.

Päästa meid, enne kui kaome
lõputute ridade vastikute kirjatähtede
mustade jälgede vahele
valgel pärgamendil.

Sa tule, vali
mu terves kogus, lahuta end, kuni
kord teavas paljastab teo tegija.

Jah, tõde on kui taeva hiilgav päike,
mis varjab tuuma kõrgi pilgu eest;
ja suurte tuupijate võit on väike:
nad kordavad vaid võõrast kirjameest.

Just naisesilmist võrsub see doktriin.
Prometheuse tuli särab neis,
nad on me kool, me raamatud, me teadus,
mis näitab, kätkeb, toidab kogu ilma;

Ilmsi
kusagil ikka
sai tulise tuuma
iidne

Heldest meelest, teades,
mu raamatutearmastust, ta oli
mulle mu enda kogust toonud mulle köiteid,
mis olid mulle riigist kallimad.

Kes Homerost on lugenud, ei loe see enam muud,
sest teised teosed tunduvad ju õige mannetud.
Ta värss küll proosat meenutab, ent ära heitu sa,
on Homerose ridades kõik, väärt mis lugeda.

On vaeseid õnnetuid,
kes kinni luulevõrgus,
neil hingepiin teeb värsi hõrguks.

“Kuidas te nimetate seda, kui sa tunned, et oled väike ja sul on kuum?”
Mees keerutas pliiatsit sõrmede vahel.
“Pügmeedega midagi?”
“Algab-P-ga küll.”

Teadmine on saatuslik. Just teadmatus on see, mis meid võlub. Udu muudab asjad imeliseks.
Nii võib teelt eksida.
Kõik teed lõpevad ühes ja samas punktis.
Kus nimelt?

See pole raamat, vennas,
sa seda puudutad kui inimest,
(Kas öö on? Oleme siin kahekesi?)
mind hoiad sa ja sina mind.

Köidete kargus
toob meelde raamatukogu,
kus pärastlõunases leitsakus
meeli jahutavad leheküljed suunavad mõtete rändu.

Kas vabadus või surm on meie osa,
kes kõneleme keelt, mis Shakespeare kõneles;
kel usk, moraal on samad, mis olid Miltonil.

Sa ära halvusta sonetti. Kriitik, kortsus kulm,
sul mõistmatuks jäi värsi väärtus: võti see
Shakespeare'i südamesse avab tee.

Neil aegadel, ma arvan, et on parem kui,
on kinni luuletaja suu, sest olgem ausad,
meil puudub oskus suunata poolitikuid.

Iga inimene kannab oma südames päikest,
tähendab: päikseid rohkem kui üks,
päike südameile korrat,
päike inimeses paljundet.