Tsitaadid — lehekülg 8

“Ma vihkan teda,” ütlen. Ma pole selles kindel. Tahan proovida, kuidas see kõlab, et saada teada, kas see on tõsi.

Maailm ei pane eriti tähele ega pea meeles, mida me siin ütleme, ent iial ei unustata nende inimeste tegusid... Pühendugem meie ette seatud ülesandele — hoida ja edasi kanda üritust, millele need auväärt kadunud ohverdasid end jäägitult; meie kindel otsus on seista selle eest, et nende inimeste surm polnuks asjatu.

Igavikku kuulub ka iga ehtsa teo peegeldus, iga tõelise tunde jõud, ka siis, kui keegi neid ei tea ega näe ega kirjuta üles ega talleta tulevastele põlvedele. Igavikus pole järelpõlvi, on üksnes kaaspõlv.

Alati on ju selliseid inimesi, kes nõuavad elult ülimat ja ei suuda leppida tema totruse ja toorusega.

Keda ma siis veel peaksin täis olema, kui mitte iseennast?

Möödunud armastus on kõigest mälestus. Tulevane armastus on ettekujutus. Ainult siin ja praegu saame armastada tõeliselt.

Ka tähendab toit unustust. Kui elu on jama, siis vähemalt saab teleka ees kooki pugida.

Kunagi ei teinud ta seda viga, et oleks hakanud oma vaimset arengut, mingi usu või õppesüsteemiga tõkestama.

Õpetaja on oma õpetusega edukas siis, kui õpilased temast aru saavad ja teda austavad. Samamoodi saab hobusemees õppida hobuselt ainult siis, kui ta teda elusolendina austab ja armastab.

Inimene, kes ei õpi, kobab pimeduses nagu öine teekäija.

Tõde on nagu vesi janusele. Veel ei ole maitset, värvi ega lõhna, aga temata ei ole elu.

Maailma hädad tulevad sellest, et rumalad on liiga enesekindlad ja targad on täis ebakindlust.

On pikapeale raske olla uudishimulik ainult meeltega ja mitte mõistusega.

Edu näib suurelt jaolt seisnevat vastupidamises seal, kus teised on loobunud.

Teda võlus üksnes surm, kelle mooniõisi täis sülle kõik inimesed kord puhkama heidavad.

Väljaspool meie mõistust ei ole olemas minevikku, olevikku ega tulevikku.

Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed.

Elu on nagu ilus meloodia, ainult et sõnad on segamini aetud.

Hetkel, mil jääd mõtlema, kas sa inimest armastad või mitte, oled igaveseks lakanud teda armastamast.

Me peame järjest pidama silmas õige ja väära proportsiooni küsimust. Selles on moraali tuum. Selles on eetika ja ebaeetika kaalukeel. Me peame alati küsima: kas hea, mida me taotleme, on küllalt suur, ja halb, mille abil me seda taotleme, küllalt väike, et hea, mida me taotleme, suudaks lahustada halva, mida me kasutama, enese olematuks?