Tsitaadid — lehekülg 78

Ebaõiglust on suhteliselt kerge taluda, õiglus on see, mis salvab.

Õigupoolest on olemas vaid kolm jutuainet: mina olen mina, teie olete teie ja ülejäänud on võõrad.

Parem on olla rikas ja terve, kui vaene ja haige.

Oxfordis õpetati meile, et sõnul seletamatut ei saa tõenäoliselt ka mingil muul moel seletada.

Armastus on kahe inimese vaheline müsteerium, mitte nende samastumine.

Keegi ei suuda armuda viie sekundiga; kuid piisab vaid viiest sekundist, et panna sind armumisest unistama.

Minu arvates võime vist päris üksmeelselt väita, et kui Jumal, olgu ta kes tahes, lõi kogu universumi ainult selleks, et meile teoloogia õppetundi anda, siis pidi tal nii huumorimeelest kui fantaasiast kõvasti puudu jääma.

Mitte kõiki inimvõimeid pole vaja avastada; mõningaid on vaja taasavastada.

Intelligentsust on õieti kolm sorti: mõni inimene on sedavõrd intelligentne, et kui teda väga intelligentseks nimetatakse, käsitab ta seda kui loomulikku ja ilmset tõsiasja; teine on piisavalt intelligentne taipamaks, et teda ei iseloomustata, vaid lihtsalt meelitatakse; kolmas aga on sedavõrd piiratud, et ta usub mida tahes.

Kontrollitavus on reaalsuse ainus teaduslik kriteerium. See ei tähenda aga, et ei või olemas olla reaalsusi, mida ei saa kontrollida.

Asi on nimelt selles, et müsteeriumis peitub energia. See süstib energiat igaühesse, kes püüab lahendust leida. Kui te teete müsteeriumi saladuse avalikuks, siis sellega te röövite teistelt otsijatelt olulise energiaallika.

Kõik tõelised naised teavad, et kõik sügavamõttelised Jumala definitsioonid on olemuslikult ema definitsioonid.

Elu on igavene ootus, et sulle antaks aina rohkem, seda ihkab kõige labasem vürtspoodnik, kõige peenetundelisem müstik.

Tuleb ette olukordi, kus lohutus üksnes ohustab aegade vältel kujunenud tasakaalu.

Ükskord palju hiljem ma mõistsin, miks mõned mehed, näiteks võidusõitjad ja teised nendetaolised muutuvad kiiruse narkomaanideks. Meie hulgas on inimesi, kes eales ei näe surma enda ees, vaid alati ainult selja taga: see varitseb igas peatumise ja järelemõtlemise hetkes.

Inimeste meeldivus on illusioon, millega me peame leppima, kui tahame ühiskonnas elada.

Iga õige teadus on kunst. Ja igasugune hea kunst on teadus.

Mehed armastavad sõda, sest see lubab neil näidata, et nad ajavad tõsist asja. Nad nimelt arvavad, et kui mitte muidu, siis vähemalt sõja ajal ei tohi naised nende üle naerda. Sõjas võivad nad naise tahteta objekti staatusse alandada. Selles seisnebki põhiline sugudevaheline erinevus. Mehed näevad objekte, naised näevad objektidevahelisi suhteid. Kaaluvad, kas objektid vajavad teineteist, armastavad teineteist, sobivad teineteisega. See on üks eriline tundedimensioon, mis meil meestel puudub, ja mille tõttu sõda on iga tõelise naise silmis tülgastav — ja absurdne. Tahate, ma ütlen teile, mis sõda on? Sõda on psühhoos, mida põhjustab võimetus näha suhteid. Meie suhteid ligimestega. Meie suhteid majanduslike ja ajalooliste oludega. Ja eelkõige meie suhteid olematusega. Surmaga.

Üks meie ajastu suurimaid eksitusi on arvamus, et natsid tulid võimule, sest nad lõid kaosesse korra. Tõde on täpselt vastupidine — nad saavutasid edu, sest nad asendasid korra kaosega. Nad käristasid puruks kümme käsku, nad eitasid superego, ja nii edasi samas vaimus. Nad ütlesid: “Te võite vähemust taga kiusata, te võite tappa, te võite piinata, te võite paarituda ja paljuneda ilma armastuseta”. Nad andsid inimkonnale loa kõigile suurtele kiusatustele järele anda. Tõde pole olemas. Kõik on lubatud.

Saksa keel on surma suhtes seesama mis ladina keel usulise rituaali suhtes — ülimalt asjakohane.