Tsitaadid — lehekülg 74

Kõike on ju olnud, pole midagi, mis juhtub, mida juba poleks olnud. Kõik tuleb tagasi. Ja läheb tagasi. See on hea.

Raamatutest ei saanud ma midagi aru ja häbenesin seda tunnistada, muudkui lugesin ja lugesin, aga seal polnud muud kui sõnad.

Võib-olla on iga inimese jaoks oma raamat olemas ja teisi tal polegi vaja lugeda, niikuinii ei mõista.

Huvitav, et umbes aasta aega, ma arvan, pole mul kordagi tulnud pähe enesetapukujutlust. Veel ühe harjumuse surm. Ja halva harjumuse. Sest surelikud nad on, kuigi paistavad olema visamad kui kõik muu ja kuigi elu paistabki neist koosnevat. Ja ehk koosnebki. Kaob viimane harjumus, harjumus hingata, ja polegi enam.

Fatigue. See tuleb sellest, kui elad vale elu, muust millestki. Vale elu väsitab.

Kõik need esimesed asjad on need, mis inimestel läbi aegade on aidanud edasi elada. Sest nad pole mitte esimesed, vaid kümne ja saja tuhande esimesed. Nad kinnitavad, et kõik kordub, et pole vaja muretseda, kõik pöördub alati tagasi. Kuumus lõpeb ja külm lõpeb, udu hajub ja põua järel tuleb vihm. Elu järel elu.

Kodus ikka räägiti, et kassid näevad pimedas, näevad hingesidki käivat, keda meie ei näe. Näed sa? Pühavägev on su loonud sellise, et sa näed, aga ei räägi. Meid on ta jälle nii loonud, et me räägime, kuigi ei näe. See on tema suur tarkus.

Meil on hirm, sest meil on nii palju. Või meile tundub, et meil on nii palju, tähendab, on nii palju kaotada. Või paljust pääseda?

Heaolu ehitamine on juba mõnda aega olnud vaid fiktiivne. Kuna enam tegelikult midagi lisada ei ole, siis lisatakse näivusi.

Kui pole reaalset ohtu, tuleb luua oht, mida karta. Muidu tuleb depressioon.

Depressioon on turvalisuse, heaolu haigus, nii nagu rasvumine on toidukülluse haigus.

Me peaksime elama vaikses õnneuimas, nagu jumalad. Aga me elame vaikses hirmus, nagu need budistlikud jumalad, kes on küll võimsad, aga ometi piiratud, haletsusväärsed, inimesest alamad, sest neil puudub üks: võime mõista, vabaneda.

Naised on natuke teisiti. Nad teavad ühte tähtsat asja: et pühakirju pole eriti mõtet lugeda. Mis neist ikka lugeda, see on ju niigi teada. Sest tähtis pole teada, kuidas see täpselt kirjas on, tähtis on elada. See, kuidas elada, pole kunagi täpselt kirjas.

Mehed pole rumalamad kui naised, aga on aremad, sellepärast nad kipuvadki, eriti teatud eas, kolmekümnendates aastates, klammerduma mõne pühakirja külge.

Aga pühakirjad, hea kui oled neid lugenud, veel parem, kui sa nad unustad.

Me võtame endale kõiksugu vajadusi ja siis usume, et need ongi vajadused. Nad täidavad aega, nagu see saaks kunagi tühi olla. Et iga hetk pole midagi muud kui su elu, siis ta lihtsalt on, mitte täiem, ega tühjem, on. Kuni elad. Sa ei lakka ju vahepeal elamast, tähendab, see tühjus saab olla ainult välja mõeldud, ise tekitatud.

Tegelikult ei saa midagi uuesti teha, aga pool elu me elame selles illusioonis, et saab. Et kõike jõuab veel. Aga kõike saab teha täpselt ühe korra, isegi kõige korduvamaid tegevusi. Sa ainult arvad, et homme jälle. Sa ainult uinutad sellega oma valvsust.

Esimese poole elus sa harjutad ennast eluga, klammerdudes oma surma külge, justkui oleks see pääsetee, ja teise poole harjutad ennast oma surmaga, klammerdudes elu külge, nagu oleks pääsetee seal.

Leplikkus on muidugi ainuvõimalik mõistlik hoiak elu suhtes. Elul on meile ikka rohkem öelda kui meil elule. Aga mina ei läbe tal tihtipeale rääkida lasta. […] Elu on nii aeglase jutuga.

Võib valetada, aga tuleb järgida oma stiili, see on poliitiline ausus. Patt stiili vastu on seal kõige rängem patt.