Tsitaadid — lehekülg 73

Sõber ei ütle kunagi “Ma ju ütlesin sulle” — isegi kui ta seda tegi.

Vastikustest võivad kergesti saada harjumused ja isegi sõltuvused.

Miski ei tööta kultuuris kindlamini kui klišeed.

Sest kultuuri saladus on see, või mis saladus, aga alati ei panda seda tähele: vana on kõige alus, aga vanast võidakse aru saada ainult uue kaudu, ainult uut luues, seda vana pärandit mitte kõigest väest järele aimates ega ka mitte kõigest väest uutmoodi tehes, vaid seda ümber luues, uuesti luues.

Põhiliselt kehastabki meie kultuuri masinpöetud muru. Lihtne hooldada, kuigi mõttetu ja energiamahukas. Aga jätab kultuurse mulje.

Tõeline kultuur on alati natuke barbaarne.

Vaimse töögi saladus seisneb selles, et ta tuleb muuta kehaliseks. Seda tuleb teha kogu kehaga, nii nagu mungad mediteerivad või laulavad või teevad oma teisi harjutusi. Vaimne on kõige kehalisem.

Vaimne pole midagi lisaks, midagi muuseas, mingi elu kaunistus või eneseabi, mis kuskil viimasel kursusel ära õpitakse. See on elu, mida elatakse sünnist saati. See ongi meie vaimne elu. Seda ei saa kõrvalt juurde võtta. Veel üks inetu moodne eksitus! Kogu see vaimsus. See paljuneb viimasel ajal nagu hallitus või mädanik. Kõik on kuidagi vaimsed. Aga kuidagi valesti.

Meile on kingitud nii palju vanadust, aga me tahame selle muuta võltsnooruseks. Milline tänamatus.

Kogemus on kamm, mille elu kingib kiilaspäiseks jäänud inimesele.

Meie võimsa mälu põhifunktsioon on unustus.

Lubama peab ikka rohkem, ikka paremini. See on demokraatia. See on rajatud kasvavale raiskamisele. Või kasvavale heaolule, kuidas võtta.

Demokraatlik heaolukiusatus on sama võimas kui despootlik võimukiusatus ja mõlemad on valmis sellest tehnoloogiast viimase välja pigistama.

Selleks käiaksegi välismaal, et tunda kui palju on koduses elus seda hubast, harjunut, turvalist, kui magus on tegelikult meie igapäevane leib.

Seni kui me elame, me ei tea ju õieti, mis meid elus hoiab. Ja kui enam ei ela, siis see meid enam vist ei huvita.

Ma olen aru saanud, et iha, “sugukire”, nagu vanasti öeldi, objektiks võib inimese puhul olla ükskõik kes või mis. Ja alati avastab inimene, kui ta on selle objekti vallutanud, kätte saanud, sõna otseses ja kaudses mõttes, et see on tühi (objekt, mitte tingimata käsi), et iha viib ta sellest läbi, tühjusesse, eikuhugi. Mõnede arvates iseenda juurde. Aga see teeb sama välja. Sama hästi võiks öelda, tähtede taha, maailmaruumi, Jumala juurde ja isegi sealt veel edasi, sest needki on kõik tühjad, kui mängus on iha.

Piirangud, mida me kardame, tasuvad nii mõnigi kord ära, kinkides midagi sellist, millele me ilma nendeta, vabalt valides, see tähendab, oma harjumuste mustrit jälgides kunagi ei satuks.

Vanad majad on natuke nagu vanad inimesed, tihti tüütud, aga kui tuleb selline eriline hetk, kui nad millegi üle ei kaeba, kui miski neid ei sega ja kui neile meenub, kui nad muutuvad oma elu rahulikuks jutustuseks, siis on neil korraga palju pakkuda. See hetk tuleb lihtsalt ära oodata, selle saabumist ei saa kiirendada. Ja kui ta on, tuleb kohal olla, midagi muud pole vaja teha.

Maapealsed paradiisid on ristirahva jaoks keelatud, need tuleb hävitada, need ei tohi konkureerida sellega, mida keegi näinud ei ole.

Mida vähem kulutad ja tarbid, seda vabam oled, selles pole kahtlust. Mateeria on igal juhul orjastav. Kulutamine on sõltuvus, nagu viin või kohv. Mida vähem sõltuvusi, seda vabam, kas pole siis nii?