Tsitaadid — lehekülg 7

Luule lõputu valguse lättest,
ta võimsatest kätest
laisalt hoovamas väge.

Poeet ja unistaja käivad eri teid
neis näha võime suisa vastandeid:
üks maailma valu vaigistada püüab
ent teine aiva meelehärmi külvab.

Ei tõbe paigalistumine ravi
või koltund raamatuga konutus,
sa võta parem labidas ja kabli,
ning kaeva, higi vala — see too leevendust.

Üsna kuulus on härra Lear,
kes kirjutand kõiksugu pahna!
Mõne meelest ta veider fossiil,
teised arvavad, et käib kah ta.

Ja ma eksin ja eksin ja eksin
elu peateelt aguli varju —
olen süüdi, et leidmatut otsin
ja sealjuures appi ei karju.

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, — kas mõttetult leegitseda
või leegitult mõtiskleda.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.

Kes vahetpidamata loeb,
ent meeli loetule ei ava, vaimu ärata,
(Mis otsib ta, kas on see leidmist väärt?)
on raamat justkui suletud ta ees

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe.
Enamasti lepime lähimaga.
Enamasti lepime lühimaga.
Enamasti lepime tühimaga.

“Ava mulle oma saladus,” ütles ta suure puu all seistes.
Puu kohises tuule käes, aga tema ei osanud sellest midagi välja lugeda. Läks minema mõeldes:
“Miks ma üldse arvasin, et puul võiks olla mingi saladus?”

Ta imetles neid kirjandusgurmaane,
kes koorest ilma jätvad häid romaane
ja teoste autoreile teevad valu
neilt varastades magusamaid palu.

Võid nende hingi samas veskis jahvatada
neid kokku köita kätt- ja südantpidi,
läeb vikerkaarde luuletaja rada,
ta venna jalg käib adra ligi.

Pisikirgesid on raskem rahuldada kui suuri.
Pisimured piinavad tülgastava järjekindlusega.
Pisiseigad määravad sündmuse saatuse.

Etteheited tõukame tagasi.
Tagamõtted lükkame edasi. [—]
Hooled hoiame homseks.
Tusad tulgu teine kord.

Kannatused kannatagu veel veidi.
Mured murdku pead, miks me neist nii vähe välja teeme.
Miski pole parem kiikumisest!

Kas sinugi laubal on kurvastuse kurrud?
Arvasin, et murdjasüda ei oska mures olla...
Küllap oli sinugi õitsemisi, mis ei õigustanud, ja kirgi, mis kustusid kohe või jäid kiratsema. Armuheitmatud on nende armid.

Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis
palju enamat kui aru. [—]
Otsides tõde lammutasime poole laotust ja viskasime laiali
virmaliste virnu.

Valu on valitute privileeg.
Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda.
Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu.