Tsitaadid — lehekülg 66

Demokraatiat tuleb päevast päeva oodata.

See kujutlus, et Stalinite ja Hitlerite aeg on möödas, on ohtlik.

Kui me end õigusriigiks üles ei tööta, on Eesti sama üksik kui kuu, mis tiirleb ümber maakera.

Vigadel on niisugune omadus, et inimene kipub ühte viga teise veaga varjama, mistõttu teine viga peab alati suurem olema kui esimene.

Me ei või ära segada õiglust kättemaksuga.

Inimesed hakkavad väsima, ja ma taban end mõttelt: mis väsib meis kiiremini, kas füüsiline vastupidavus või tahtekindlus? Nõrgad osutuvad tugevaiks, tugevad nõrkevad. Pole nagu mingit seaduspärasust.

Küsimus on siiski tahtes. Tahtejõud otsustab kõik. Ta sunnib pingutama muskleid, julgustavalt naeratama väsinule, loobuma ahvatlevast ja petlikust karastavast veelonksust, sunnib väsimust ületades edasi astuma.

Inimesi ei pooda hobusevarguse eest, vaid selleks, et hobuseid ei varastataks.

Raha on nagu kuues meel, milleta ülejäänud viis on kasutud.

Pidage meeles, et keeldumist põhjendades annate alust tulevaseks palveks.

Ma ei kannata enda ümber takkakiitjaid. Tahan, et kõik räägiksid mulle tõtt, isegi kui nad peaksid seeläbi töökoha kaotama.

Mõned kaudsed tõendid on väga tugevad, näiteks piimast leitud forell.

On mulje nagu toimuksid kõik head asjad vaid seal, kus inimesed on paarikaupa... Mäletate, juba lasteaias mängiti seda mängu, et lähme rukist lõikama... Pärastpoole tuli välja, et elus niimoodi käibki. Üks otsimine ja teineteise tagaajamine ja paaride moodustamine ja... Sest kõik on ju kahekesi. Ja kahekesi on hea. Vähemalt alguses. Vähemalt ühel. Vähemalt ükskord oli. No ja tahakski veel. Kohe iga päev. Veel parem õhtul ja veel parem ka hommikul. Ühesõnaga — saaks aga kogu aeg koos olla, mõtleb üks. Annaks jumal, et mitte kogu aeg, mõtleb teine. Ja leiab teise. Juhuslikult muidugi. Nagu see elus ikka käib. Ning see, kes tahtis kogu aeg koos olla, jääb kogunisti ilma. Seisab oma tühjas toas, käed kallima kramplikust kinnihoidmisest alles kanged, ja põrnitseb sõgedate silmadega mõnd otstarbe kaotanud pisiasja, mida mineja oma minekutuhinas ei märganud kaasa kahmata... Nagu tahaks nutta, aga ei tule meelde, kuis see käib. Karjuda tahaks ka, aga see tundub üksi olles kuidagi eriti tobe.
Ja siis tuleb see sõna, mis kogu aeg kusagil kukla kandis on varitsenud: üksi! Sa oled üksi! Täna, homme, igavesti, alati... Ilma ühegi mõtteta pudeneb üksik oma voodisse nagu jalalt raiutud puu, lebab hästi vaikselt, kuuleb, kuidas veri viimast jõudu kokku võttes mööda sooni südame, suu ja silmadeni roomab... Oled vaid pooleldi elus, sest nüüd oled sa hoopis teine inimene. Läbi tulitava valu ütleb intuitsioon, et sa oled nüüd kuidagi eriline — kõik teised on ju kahekesi. Ainult sina oled üksi ja seisad seal rivi lõpus ja oled üle jäänud ja kellegagi pole minna...isegi rukist lõikama. Ning selle hommikuni, mil taipad, et pole kunagi tahtnudki rukist lõigata, jääb palju kannatusega kaetud õhtuid, öid ja hommikuid.

Aeg-ajalt peaksime tugevad olemise kõrval julgema ka nõrgad olla. Tuleb iseendale tunnistada oma kaotusi, valestivalimisi, laiskust ning oskamatust eristada head halvast. Aega pole tarvis üknes eluks, vaid ka elu üle mõtlemiseks, sest muidu ei oskaks me olla tänulikud. Selle eest, mida inimesed on meile andnud, nende hetkede eest, mida oleme märganud, ilu ja valu eest, mida oleme enesesse nii silma kui südamega püüdnud.

Me ju armastame oma lähedasi, teeme tööd, mõnikord armastame elu ennastki — miks siis veeretab saatus meie teele katsumusi? Sest see ONGI elu. Kui oleme enesele elamise julguse juba võtnud, siis oleme endale võtnud ka riski tõusta hommikul õnnelikuna ja minna õhtul õnnetuna magama. Ja vastupidi.
Ainult ühte päeva, ühte hetkegi võib mahtuda meie elu suurim õnn või õnnetus. Kuidas nendega toime tulla, mida kõigi oma õppetundidega peale hakata — nendele küsimustele peame elu endaga vastama, sest oma ainsa elu peame korraldama ise. Ehk aitab ka teadmine, et kaotuseski on kaks poolt — valu kõrval jääb alati ka mälestuste ilu.

Olen ikka ja jälle kogenud, kuidas inimene, kes oli, elas ja tegutses, kes kirjutas või vähemalt helistas, ühel päeval lihtsalt kaob. Kaob vaikimisse, justkui oleks maa ta neelanud. Kui see aga pole maa, ja tõenäoliselt ei ole, — siis on see lihtsalt hoolimatus ja ükskõiksus, mis laseb inimesel oodata, oodata, oodata ...
Alles siis, kui on lõplikult mindud, ärkab hinges sada tunnet: süütundest kahetsuse, valu ja hiljaksjäänud arusaamiseni, et koos iga inimesega kaob meie maailmast jälle suur tükk vaimu, sära ja sarmi, mille paistel end soojendada ei ole meil enam kunagi võimalik. Kus me olime siis kui meil see võimalus veel alles oli?

Keegi pole lootusetumalt vangistatud kui need, kes ekslikult arvavad, et on vabad.

Ainult väikseid saladusi on vaja kaitsta. Suuri hoitakse saladuses avalikkuse umbusu kaudu.

Tähtis on mitte lõpetada kahtlemist.

Meeskonnatöö on hulk inimesi, kes teevad seda, mis mina ütlen.

Tegelikkus on teise inimese kujutlus, kuidas asjad peaksid olema.