Tsitaadid — lehekülg 57

Kui sa kellelegi haiget teed, hakkab see inimene sind natuke vähem armastama.

See, kes ei võta endale mingit vastutust, võib tunda end väga sõltumatuna: “Mina ei pea mitte midagi tegema. Ma olen vaba.” Kuid niisugune vabadus ei ole midagi väärt.

Õpi aeglasemalt lugema: kõik ülejäänud taided
siis järgemööda koha leiavad.

Vaata, et sa raamatutesse ära ei upu! Untsi armastuse eest saab naela teadmisi.

Kirjanik on nagu uba — alguses õrn ja roheline, õige pea aga juba vana ja puine.

Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust; mõlemad pettuvad.

Kui keegi on armunud, siis alustab ta ikka iseenda petmisega ja lõpetab alati teiste petmisega. Seda nimetabki maailm romantikaks.

Inimesed armastavad ikka jagada teistele seda, mida nad ise hädasti vajavad.

Enesesüüdistus on ikka mingil määral uhkeldamine. End ise hukka mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole enam õigust seda teha.

Mineviku võib alati maha kustutada. Selle töö teevad ära kahetsus, mahasalgamine ja unustus.

Kui naine uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma eelmist meest põlgas. Kui mees uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma eelmist naist jumaldas. Naised katsuvad õnne, mehed panevad selle kaalule.

Igaüks elab enda elu ja peab selle eest ise maksma. Kahju ainult, et üheainsa eksimuse pärast tuleb korduvalt tasuda. Inimestega asju ajades ei lõpeta saatus kunagi oma arvet.

Tsivilisatsiooni pole sugugi kerge omandada, selleks on inimesel kaks teed: üks käib kultuuri, teine rikutuse kaudu.

Kui inimene sureb, kaotab ta kõigepealt elu. Järgmisena lähevad illusioonid.

Kõiki asju määratleb nimi. Muutke nime ja te muudate asja. Muidugi pole see veel kaugeltki kõik, kuid kosmilises mõttes taandub kõik just sellele.

Selleks, et tõeliselt loll olla, peab olema inimene.

Oma silm, vastupidiselt rahvatarkusele, pole pole sugugi kuningas. Just nägemine lõpetab uskumise, sest siis pole seda enam vaja.

Seletused annavad mõista, et on olemas küsimused, aga küsimused pole mitte kedagi mitte kunagi mitte kuhugi viinud. Küsimused ainult rikuvad kõik ära.

Inimesed on nagu vanad pealkirjata raamatud. Iialgi ei tea, millise sa parajasti avad. Vahel puudub neis algus või lõpp, vahel on kaante vahel säilinud vaid mõni üksik leht. Aga igaühes meist on varjul omad lood, oma maailm. Mõnes on see avaram, mõnes kitsuke, mõnda võid lugeda lõpmatuseni ja ikka ei taba päriselt tema olemust ...

Täitumata igatsus on rikkus, see hakkab sinus sajakordselt aina uuesti heiastuma. Aga me kõik tardume, muutume kiviks kui meis surevad igatsused.