Tsitaadid — lehekülg 56

Hea raamat on üks parimaid sõpru, püsides muutumatuna täna ja igavesti.

Klassika on kirjandus, mida igaüks tahab olla lugenud, aga keegi ei taha lugeda.

Iga aasta on nagu elu. Kõik käib ringiratast, aga miski ei kordu. Kõik inimesed saavad jälle võõraks. Sa võid neid uuesti tundma õppima, aga juba kui uusi inimesi... Ma teadsin, et isegi asjad jäävad võõraks, aga nendega on jälle tutvust teha lihtsam kui inimestega.

Te kasvate kokku. Päikesevalgusest ja tuulest luuakse teid. Te igatsete teineteise järele kui perekond ja vahemaad teid lahutavad: see pole hirmunud igatsus, väljakannatamatu ja haiglane igatsus, vaid vaikne ja mahe. Vaiksetel suveõhtutel mere ääres kirjutatud kirjad. Te kasvate vaikselt. Ühe jaoks on nüüd teine see, kes kütkestab. Tema pilk ootab sind väljas tänaval. Tema sõnad on su palveteks. Tema käed on kellad, mis sind kutsuvad.

Sa oled vastus mu küsimustele, mille olemasolust mul aimugi polnud.

Inimesed on ikka nii: kui sa oled õnnetu, siis nad põgenevad, nagu hullu koera eest. See nakkab! Aga kui sa oled õnnelik ega hooli kellestki, siis on nad hakkamas, nagu kärbsed meepoti ümber...

Üksindus ei ole kunagi nii totaalne kui pärast seda kui inimene on unelmat näinud.

On võimatu saada päriselt iseseisvaks kui kogu aeg kedagi liialt imetleda.

Hirm on hädaohtlik — see võib äkitselt välja pursata, söösta kuhugi otsejoones või hakata enda ümber purustama ja kes suudaks siis hoida lähedusse sattunud väikeolendeid?

On kohutavalt ohtlik oma salajasemast unistusest kellelegi enneaegu rääkida.

Üheks õnneliku elu saladuseks on pidevad väikesed naudingud ja kui mõned neist on odavad ja kergesti hangitud, siis seda parem.

Ta ütles: ma tahan olla sinule täiuslik, nii et sa saad lahkuda minust valutult. Ja see oli täiuslik armastuse väljendus. Ta ütles: ma ootan igavesti, kuigi ma tean, et... ma ei.. oota... midagi.

Armukadedus sünnib koos armastusega, aga ei sure alati koos sellega.

Inimene võib olla aastaid teistele valgusallikaks ise seda teadmata, kusjuures nende elu läheb mööda teisi, varjatud radu. Niisamuti võib inimene olla koletislik vähkkasvaja kellelegi, keda ta vaevalt mäletab või keda ta pole isegi kohanud.

Kui on olemas veel suuremat vaimset piina kui armukadedus, siis on selleks kahetsus.

Peaksin kokku sõlmima mõned lahtised otsad kuigi lahtisi otsi ei saa muidugi kunagi korralikult kokku siduda, alati tekivad uued. Otsused inimeste kohta pole kunagi lõplikud. Need tekivad analüüsi järeldustest, mis nõuavad kohe ümberhindamist.

Ehk on lihtsalt nii, et ma võtan teisi inimesi tõsiselt, kuulan neid tõemeeli. Mida, nagu elus järjest rohkem kogesin, eriti tihti ei juhtugi: enamasti me ei kuula teisi, vaid ainult ennast. Kui sedagi.

Ilmsi sa kohtad neid, kes tulevad sulle külla, unes lähed ise teistele külla.

Ajalugu on nagu vana maja õhtul, kus kõik tuled põlevad ja esivanemad sees sosinal juttu ajavad.

Lõhn, nagu ka muusika, salvestab mälestusi.