Tsitaadid — lehekülg 55

Siin elas bard, sobimatult priske oma ameti kohta.

Kurbus on need pildid, mida ei saa näha, kuid mida sellest hoolimata tuleb hinges hoida.

Kiireim viis sõda lõpetada on see kaotada.

Mitte aeg, mis möödub, ei muuda mind, vaid see, mida mina selle ajaga teen, mis möödub.

Armasta puud, toda kurba vaevakaske, seda uhkesti taeva poole sirutuvat kuuske, toda mändi, mille punane koor räägib kiindumusest kõige hingava, kauni ja elava vastu; seda viletsat pajupuhmast, mis siin kaugel põhjas pole jõudnud isegi saada eneseks, vaid kasvab vitsakimbukestena otsekui leseks jäänud pere — lapsi palju, aga toitjat, keskset tüve, pole olemaski. Armasta puud kogu oma hingepuhtusega, vaatle ometi kord tähelepanelikult puude lehti või nõelu, kas nad ei liigu, ei hinga, ei värise — see on ometi sama elu, mida elad ise. Nad elavad ja hingavad, see on tõsi, sarnaselt tuultes värisedes, päikeses kiirates, udus piisku pudendades. Nii naerad, rõõmustad ja nutad sinagi. Kas elava ja hingava vahel ongi mingit erinevust?

Kas üksindus on äratundmine? Kõnelda varastel hommikutundidel üle väljade, vaikida hääletus köögis, näha teise üksindust, kas see on äratundmine?

Tubli olemine on ju näo tegemine, et pead seda tähtsaks, mida teed.

Miski ei lähe nii kiiresti mööda kui kallistus. Aga nagu lõhn, nagu heli, on kallistus ainuke mälestus, mille saame elust kaasa võtta, sest armastuse kallistused on puhas tähelepanelikkus. Kogu keha üks silm, üks päev, üks keel.

Millal on siis inimene kõige lähemal? Keha või mõtte lähedus, kumb tähendab rohkem? Ma ei tea, aga ma tean, kui otsatult kaugel võib olla ligiolev keha ja kui ligidal väga kauge.

Armastus on positiivne tegu: see on elujõu andmine teisele. See tähendab graniiti kivistunu vallapäästmist nii, et näed tema jalataldu tantsimas, isegi kui need sinu juurest ära tantsivad, aga kui paljud söandavad nõnda tegutseda?

Võib kesta väga kaua enne kui see, mida ütled, üles sulab... Sellepärast, et oled sisemiselt jääs. Ehkki sa ise seda ei tea. Aga ühel päeval, kui oled õige kurb või midagi väga igatsemas ja täiesti üksi, siis märkad, kuidas su vanadest sõnadest saab äkki muusika.

Pisarad, mis tal silmist veeresid, olid peenikesed ja hapud, nagu juhtub tihtipeale, kui neid peab valama üksi.

Mõnikord sammub aeg kergelt ning ettevaatlikult üle inimeste, vaevalt on märgata tema õõtsuvaid samme... Seejärel libiseb ta sõnatult edasi, ja võibolla pole kõigest hoolimata miski muutunud. Teinekord aga võib ta sind niimoodi riivata, et jäljed jäävad järele, ja edasi minna, nagu poleks midagi juhtunud. Ent kord vaibub iga valu. See läheb kiiremini kui kurjad mõistatused kaevu heita, siis võib nende koha täita oma unistustega.

Lohemaod ja kõik muud saatana sulased ainult paistavad suured niikaua kui me nende ees hirmu tunneme.

Mitte keegi ega mitte miski ei saa meile halba teha peale selle, mida me kardame ja armastame.

Head päevad langevad osaks mõistlikele inimestele, parimad aga neile, kes julgevad olla meeletud.

On hea, kui inimene ei julge teha seda, mida ta ei pea ilusaks. Aga ei ole enam teab mis hea, kui miski ei ole mõne arvates ilus sellepärast, et tema seda teha ei julge.

See on vaba, kellel midagi ei ole — kõik, mis ühel inimesel on, hoiab teda kõvemini kinni kui tema sellest.

Kes vaene on ja rahul, on rikas küllalt.

Paljudele inimestele on raamatu läbilugemine märkinud uue eluperioodi algust.