Tsitaadid — lehekülg 54

Valiku teevad ainult need, kelle valikutegemises sisaldub oht teha vale valik. Ja teised? Need ei tee midagi. Ja kõik, mida nad saavad, ei kuulu neile.

Loogika ei asu kellegi poolel. See on nagu takso. Igaüks võib tellida igal ajal.

Tegelikult on see üks neid paiku, mis on olemas ainuüksi selleks, et inimesed saaksid neist pärit olla. Neid on universumis rohkem kui küllalt — tundmatuid külakesi, väikeseid, tuulest uhutud linnu, mille ainus osa ajaloos on saada selleks uskumatult tavaliseks paigaks, kus hakkavad hargnema ebatavalised sündmused.

Ta oli liiga rumal selleks, et olla tõeliselt julm ja liiga laisk, et olla tõeliselt alatu.

Kõigis universumites on teada tõsiasi, et ükskõik kui püüdlikult ka värve ei valitaks, on institutsionaalse sisekujunduse tulemuseks ikka kas okseroheline, püretu pruun, nikotiinikollane või kirurgilise maiguga roosa. Mingi raskestimõistetava sümpateetilise resonantsprotsessi tagajärjel lõhnavad neis toonides võõbatud koridorid alati kergelt keedetud kapsa järele — isegi kui lähikonnas iialgi kapsast ei keedeta.

Selles universumis pole asjad eriti nii, nagu nad on, vaid pigem nõnda, nagu inimesed neid endale ette kujutavad.

Kahetsus on kõige kasutum asi maailmas. Midagi ei saa tagasi tuua, midagi ei saa heaks teha. Muidu oleksime kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täiuslikuks teha. Täiuslik kuulub muuseumi.

Inimene on suur oma kavatsustes, kuid nõrk nende teostamises. Selles peitubki tema armetus ja võlu.

Armastada... See tähendab kedagi, kellega sa vanaduspäevi tahad veeta? Sellest ei tea ma midagi. Armastus tähendab kedagi, kelleta ei saa elada. Seda ma tean.

Iialgi ei ole keegi küllalt karastatud. Võib üksnes paljuga harjuda.

Ta võttis vastu vaid seda, mis talle sobis ja nii, nagu talle sobis. Kõik muu ei häirinud teda. Keda tõmbab see, mis on samasugune kui sa ise? Ja kes küsib armastuses moraali järele? Moraal on nõrkade leiutis. Ja ohvrite kaebelaul.

Ma vaatasin ringi. Mul oli juba tunne nagu oleksin koju jõudnud. Kes kusagil kodus ei ole, tunneb seda kergesti.

Tulevik oli nagu päikeseloojang, minevik midagi, mis tuli seljataha jätta. Ja kui minevik ei taha kuidagi maha jääda, tuleb see jalge alla trampida.

Ta on hinge sõber. Ta hoiab mind koos. Ma lagunen osadeks, ta korjab need üles ja annab mulle õigesti kokkupanduna tagasi. On hea kui sul on naine, kes on su hinge sõber.

Viha tekib kui need, kes ei liiguta väikest sõrmegi, saavad kõik, samal ajal kui keegi teine on määratud neid kadestama.

Alati on nii olnud, et sellest, millest kõige rohkem mõeldakse, ei räägita. Ja see, kuidas me üksteist näeme, ei ole alati see õige. Kui me proovime ennast teiset silmis muuta, siis sellest ei ole kasu — inimesed näevad seda, mida usuvad.

Inimest ei saa enda juurde võtta ainult sellepärast, et sa kedagi vajad. Niisugune asi toob ainult õnnetust.

Armastust tuleb näha, kui see on tulnud, mitte lasta sel mööda minna. Aga kui see tahab mööda minna, siis tuleb lasta sel minna. Armastus peab olema vaba. Ainult nii saab seda alles hoida.

Armastus on kingitus. Seda tuleb hoida. See võib tulla ellu hilja või vara. See on jõud neile vähestele, kes oskavad kõike anda ja kõike vastu võtta.
Sellepärast olen ma rännanud võõraste seas. Armastuse pärast. Ja see on seda väärinud. Aastaid, nädalaid, päevi. Kogu maapealne üksindus väärib armastust.

Igas vaidluses lihtsalt eemalduge oma argumentidest ja te näete, et suudate nad ümber lükata. See on see, millega tegelevad juristid ja kohtuorganid. Kas see pole nii?