Tsitaadid — lehekülg 51

Ma ei ole kunagi kohanud nii väheste teadmistega inimest, et ma poleks temalt midagi õppida saanud.

Inimene peab elama nii, et ta on alati valmis surema.

Hea kirjanik on kodumaal nii-öelda teine valitsus. Seepärast ei salligi ükski režiim häid kirjanikke, vaid üksnes keskpäraseid.

Maailmakirjandus on kui... ühise hingega kollektiivne keha, südamete liit, mis peegeldab inimkonna tugevnevat vaimuühtsust.

Kirjanduse tõeline austaja pole iial liiga nõudlik.

Lugemine on vaimule sama, mis võimlemine kehale.

Raamatud on küll omamoodi huvitavad, ent sellegipoolest on nad eluga võrreldes vaid kahvatu aseaine.

Vanasti oli inimestel piinapink, nüüd on neil press.

Sõber on vastatud vajadus.

Vaene inimloomus, milliseid kohutavaid kuritegusid on tema nimel korda saadetud!

On olemas teatud võimulolijad, kelle ma meelsasti tapaksin ükskõik mis või kõigi vahenditega, mis on minu käsutuses: ignorantsus, ebausk ja kitsarinnalisus – kõige halvemad ja türanlikumad maailmavalitsejad.

Ma ei usu Jumalasse, sest ma usun inimesse.

Hukkamõist vajab vähem vaimset pingutust kui mõtlemine.

Raamatutel, nagu nende autoritel, inimestelgi, on siia ilma tulekuks üksainus tee, jäädavalt lahkumiseks aga umbes kümme tuhat.

Jumal küll, milline geenius ma küll seda raamatut [“A Tale of a Tub”] kirjutades olin.

Inimeses on peidus tuhandeid mõtteid, millest tal pole enne sulepea kättevõtmist aimugi.

Need luuletused on, vaatamata tahumatusele, kahtlustele ja ebamäärasusele kirjutatud armastusest inimese vastu ja Jumala kiituseks, ning oleksin viimane tobu, kui see nii poleks.

Tõesti, kui tuleb kohtupäev, siis ei küsita meilt, mida me oleme lugenud, vaid mida oleme teinud.

Vabadus ilma sotsialismita on privileeg. Sotsialism ilma vabaduseta on türannia.

Ma lükkan ümber Voltaire väite ja ütlen, et kui Jumal olemas oleks, tuleks ta kaotada.