Tsitaadid — lehekülg 5

Mu sõber, aeg ei vananda su ilu.
Nii nagu esmalt nägid sind mu silmad,
sa püsid ikka: kolme talve vilu
on peletanud kolme suve ilmad,

Ma räbalais rändmuusik,
on paigatud mu kuub:
ballaad ja värsijupp,
vööl hällilaulupõimik.

“Ah, ütle seda veelkord,” ümises naine. “Sinu hääl on nagu muusika.”
Mees kordas küsimust.
“Muusika,” lausus naine unistavalt ning lisas vana harjumuse kohaselt: “Tegelikult ei tea ma muusikast midagi. Aga ma tean, mis mulle meeldib.”

Laps nutab läbi öö,
laps tahab, et ei oleks öö,
ta ainus keel on nutt.

Maailm on lava
ja mehed-naised kõik vaid näitlejad.
Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel
on elus palju osi; vaatusteks

Saagu valgus! Ütles Vabadus,
ja nagu päike mere sülest
tõusis Ateena!

Tragöödia las mõnikord patseerib
kui kalli rüüga kirstukandja.
Las Teebast, Peloponnesosest deklameerib
või Troojast jumalikust jutustab.

“Vanad raamatud? Käi nendega kus kurat!” ütles Goby.
“Kõik värske olgu iga päev, nii jutt kui lobi.”
Eks Goby seadust looduski pea silmas,
sest iga hetk üks värske narr on ilmas.

Nii lind kui loom, ka kala merevees
on vabad, igas mõttes priid,
ja mina, inimene, vabadusest unistan.

Nad armastavad Headust, au sees peavad Tõde,
kui noored on; ja naerda pröökavad,
(Kui aga tunnetavad, et liha nõder,
siis, räägitakse — kuuli pähe lasevad.)

Kui võlts on magus heli,
kui lonkab takt ja hüljatakse suhet!
Nii on ka inimelu-muusika.

Sa pole võidetud: veel ilu lipp
on purpurne su huulil ja su põsil,
veel heisatud seal pole surma plagu.

Eelistan
rasket priiust
kergele, pugejalikule teenriseisusele.

Need ehted on nii nagu reetlik rand,
mis piirab üliohurikast merd,
peen loor, mis peidab mooranaist, või lihtsalt
näiv tõde, millega me riuklev aeg

See pole reibas laul või rõõmuhõige,
vaid palve, mis on tulnud südamest...
Ma tean, miks laulab puurilind!

Olen vaba, olen vaba,
tänan sind, Kõikvõimas Jumal,
et ma lõpuks olen vaba.

Siidpehme läikiv juuksekahl,
tintsinisena kuhjuv pilvepahm,
võimsa masina kiretu ilu,
kuuma vannivee mõnu,

Käes on päev ja käes on tund,
lähenemas rindejoon,
lähenemas Edward uhke
orjaahelatega!

On ilu mõnele kui pelgupaik:
tal õnnelikult puhkab silm,
kas olgu ahvi priske tagumik
või ehapunas hõõguv sügispilv.

On ilu vaese mehe leitud pärl;
ei aaret loovuta, ei vaheta, ei müü.
Ka mulla põue maetud ei saa pärl,
ei peida seda vöötet rüü.