Tsitaadid — lehekülg 47

Kuid kuldsel lool on kuulsust, mis ei kao,
kuldkaanedki sest saavad oma jao.

Sest hullumeelne, armunu, poeet —
kõik ainult kujutlusist koosnevadki.

Rebige ta lõhki tema halbade värsside pärast, tema halbade värsside pärast!

Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse.

Arukas ei kurvasta selle üle, mida tal ei ole, vaid on rõõmus selle üle, mis tal on.

Loom midagi vajades teab, palju ta vajab, inimene aga mitte.

See, kes kavatseb valitseda teiste üle, peab eelkõige valitsema iseenda üle.

Inimesed lõid juhusest iidoli iseendi nõutuse katteks.

Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.

Mispärast sa küll mõtled, et rumalus — see ei ole hea? Kui inimlikku rumalust oleks edendatud ja kasvatatud sajandeid nagu on seda tehtud mõistusega, võib-olla oleks temast saanud siis midagi ülimalt väärtuslikku.

Millina absurd — tahta valu. Kes siis ei teaks, et valuaistinguga seotud ehk miinusmärgiga liidetavad vähendavad seda summat, mida nimetame õnneks.

See, kes tahab saatust läbi näha, peab selle üle elama.

Aja eest pole kuskil peidupaika. Me võime pakku pugeda kuningate ja keisrite eest, võib-olla isegi Jumala eest. Aga aja eest ei saa me end kuhugi peita. Aeg näeb meid igal pool, sest kõik meie ümber on uppunud sellesse rahutusse elementi.

Ma ei suuda leppida mõttega, et elu möödub nii kiiresti ja ma ei ela seda nagu kord ja kohus.

Asjade eest, mis sulle rõõmu valmistavad, võib maksta mitmeti: teadmiste, kogemuste, riski või rahaga. Et elust mõnu tunda, selleks tuleb õppida oma raha eest midagi täisväärtuslikku saama ja seda teadlikult nautima. Üldiselt on see võimalik. Maailm on hea kaubamaja.

On see siis tähtis, mida maailm endast kujutab? Peaasi — tahtsin osata seal elada. Kui sa õpid õigesti elama, ehk saab sulle siis iseenesest selgeks, mida maailm endast kujutab.

Tõelise õnne allikas asub meis eneses ja inimeste võimuses pole teha õnnetuks seda, kes ise tahab olla õnnelik.

Niisiis on igasugune otsekohesus ja avameelsus ühiskonna silmis kohutav kuritöö ja ma oleksin oma kaasaegsete arvates tige ja julm isegi siis, kui neil pole mulle ette heita muud süütegu peale selle, et ma pole valelik ega salakaval nagu nemad.

Nad uurisid inimloomust selleks, et temast õpetatud sõnadega rääkida, aga mitte selleks, et teda tundma õppida.

Tuleb üks kord ometi fikseerida oma arusaamad ja põhimõtted ning olla ülejäänud elu jooksul see, kellena tahan end näha pärast põhjalikku järelemõtlemist.