Tsitaadid — lehekülg 42

Südametunnistus on meelekujutuste, hirmude ja kiusatuste kaos, unistuste põletusahi, urgas nende mõtete jaoks, mida häbenetakse; ta on sofismide pandemoonium, ta on kirgede lahinguväli.

Võib isegi öelda, et sõna pole kunagi olnud kaunim kui siis, kui ta inimese sisemuses läheb mõtte juurest südame juurde ja sealt tagasi mõtte juurde.

Meie rõõmud on viirastuslikud.

Mida vähem kuulsust, seda rohkem vabadust.

Kui võib endale kujutella midagi hirmsamat põrgust, kus kannatatakse, siis on see põrgu, kus tuntakse igavust.

Kes on süvenenud mõtisklusse, pole tegevuseta.

Inimene hakkab langema, veereb allamäge, valgub laiali, isegi variseb kokku — ja seda iseeneselegi peaaegu märkamatult. Tõsi küll, kõik see lõpeb kord ärkamisega, kuid alati liiga hilja. Vahepeal näib ta aga olevat ükskõikne mängu suhtes, mida mängivad omavahel tema õnn ja õnnetus. Ta ise on panus selles mängus, kuid ta jälgib partiid täieliku ükskõiksusega.

Kõige enam sarnanevad meiega meie fantaasiad.

On olemas vaid üksainus viis loobuda Homsest: surra.

Filosoofia on mõtiskluste mikroskoop.

On asju, mille maalimiseks me pole suutelised; ka päike kuulub nende hulka.

Kurjus ei tule inimesest, sest inimene on oma põhiloomult hea.

Elus kõik kordub. Eriti see, et kõik on iga päev uus.

Õnneseisundis kaob maailmade mitmekesisus.

Kui me üldse ei tea, kes me oleme homme, kas me siis ikka päriselt teame, kes me oleme täna?...

Kõik mõtted on olnud. Ka see mõte, et kõik mõtted on olnud.

Sinu olulisemad valikud on: kelle vigu korrata.

Mees kartis ühtelugu, et ta vaikimist kuulatakse pealt.

Elu koosneb kohtumistest teiste olevustega. Sellepärast jääb vähe võimalusi kohtumiseks iseenda või maailma vaimuga... Neid kohtad mõnikord just teistes inimestes.

Kui oled kindel, et sul praegu kohe ja siinsamas ei ole üldse õnne, siis ei ole sul seda ka mujal ja tulevikus...