Tsitaadid — lehekülg 40

Ilma oma rahvusliku liikumise ja kultuurita oleksid eestlased praegu samasugusel haridusjärjel kui setud.

Vaevalt leidub maailmas kummalisemaid asju kui raamatud. Neid trükivad inimesed, kes neist midagi ei taipa; müüvad inimesed, kes neist midagi ei taipa; köidavad, arvustavad ja loevad inimesed, kes neist midagi ei taipa; viimasel ajal jäävad need arusaamatuks isegi inimestele, kes neid kirjutavad.

Kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks.

Julgeda — tähendab kaotada mingiks ajaks jalgealune. Mitte julgeda — tähendab kaotada elu.

Kui kirjanduse kihelus tuleb inimesele kallale, siis ei aita miski muu peale sulega kratsimise.

Luulet kirjutada, vist isegi mõnuga lugeda ei saa ilma teatud vaimse kiiksuta.

Surnud ei paku konkurentsi. Nad ei muutu. Platon ei tusatse. Cervantes ei ärritu. Demosthenes ei tee iial midagi mõistusevastast. Dante ei viida aega. Ükski poliitiline erimeelsus ei kanguta paigast Cicerod. Bossuet'd ei pane kohkuma ükski ketser.

Inimene, kes peab end kriitikuks ingliskeelse kirjasõna hõrgutiste alal, peab tundma Piiblit nagu oma viit sõrme.

Aeg muutub ja kerge on keerda tal
üht ülevalt alla, teist ülesse alt.

See raamat — kui ma ütskõrd ärä koole —
jääp minust pallu kavvemb elämä.

Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. [—] Ometi ei ole see väikekodanlus kõigile ta vigadele vaatamata iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega veerema pannud sääraseid hävituslaineid, nagu seda on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja võrdsuse lipukirja all.

Aga kurvim päev meie Stokholmis elamise paarist kuust oli siis, kui Teine maailmasõda lõppes, s.o 7. mail 1945, ja kui Stokholm sel puhul hullusti juubeldas. Vaatasime seda hõiskamist ja tralli pealt Regeringsgatani kõrgelt viaduktilt alla Kungsgatanile. Noorsugu liikus mööda tänavat suurtes troppides ja seistes veoautodel. Lehvitati Rootsi, Taani ja Norra lippe. Ja kisas see noorus ning laskis end minna — see oli n e n d e panus lõppenud maailmasõja kohustustesse ja koledustesse. [—] Meie vaatasime seda karnevalitaolist lõbutsemist pealt sõnatult ja vaikides, sest meie maale see päev rahu ei toonud. Seal, kolmsada kilomeetrit ida pool, valitses surnuaia rahu.

Suur on see, mis särab end säästmata.

Alkeemias ei oleks vähimatki halba,
kui kuld ei kõliseks nii kuradi kunstlikult.

Raamatud pole surnud asjad, nad kannavad endas autori hingega võrdset elujõudu ja energiat; looja ainulaadne vaimsus ja mõjuvõim säilivad tema loomingus nagu arstirohi pudelis.

Hea raamatu hävitamine on võrdne inimese tapmisega; kes tapab inimese, tapab mõistusega olendi, Jumala võrdkuju; ent kes hävitab hea raamatu, see tapab mõistuse enese, tapab inimese meeltes sündinud kujutluspildi Jumalast.

Riim pole midagi niisugust, milleta poeem või luuletus ei saaks hakkama, ka pole see suurem asi kaunistus. Pigem võiks seda nimetada barbaarse ajastu leiutiseks, mille abil panna viletsad read paremini lonkama.

Ja siin on mu saladus, väga lihtne saladus — ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu.

Hullumeelsus — see on korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi.

Füüsikaline aeg on see, mida te loete oma kelladelt.