Tsitaadid — lehekülg 4

Siin Reynoldsi põrm, ja tõde on kole:
järeltulijat väärilist talle veel pole.
Ta võrratu sulg oli võitmatu, terav,
kombed nii leebed ja laitmatult kenad.

Ära laekasse peida ilu — looduse seeklit,
las särada see nüüd, siinsamas,
õndsust jagades kõigile.

Hing, kannatlikult jälgi näitemängu
ja ära enne lõppu hinda saatust.
Võib tegevuses pööre tulla järsku,
uus päev — uus stseen, ent krooniks viimne vaatus.

Aastad vaimustuse viivad,
jäsemetest jõu,
vaht veel vaevu serva riivab
elu võlunõul.

Te taeva kaunitarid tühised,
kes vaevu pilku köita suudate
ja nõrka valgust heidate vaid ühiselt —
lihtrahvas taevalaotuse —

Mõned on ametis raamatute kirjutamise ja trükkimisega,
mõned igatsevad oma nime trükis näha,
mõned loevad ainult võiduajamiste kokkuvõtteid.

Linderman: “Minu arvates tuleb aeg, kui inimene peab endalt küsima, kas ta soovib elu täis õnne või elu täis tähendust.”
Petrelli: “Ma sooviksin mõlemat.”
Linderman: “Pole võimalik. Kaks absoluutselt erinevat rada. Tõeliseks õnneks peab inimene elama olevikus, mõtlemata sellele, mis on läinud ning mis on veel ees. Kuid elus täis tähendust on inimene määratud viibima mõtetega minevikus ning muretsema tuleviku pärast.”

Hääl, mida kuulen põgeneval ööl
ja muiste keisrit kui ka narri köitis.
Võib-olla sama laul kord tungis südamesse
ka Ruthile, kes koduigatsusest nuttis,

Sule silmad ja kuula, kuis laulab su ema,
kujutlusi loob imelisi,
muinasjutulist maailma näed avanemas,
merel õõtsud kui tasakesi.

Kes hoolega päevikut peab,
tal kui igav, siis pikemad read.
Elu põnevaks läheb, mis kole —
aega sulge haarata pole.

See täide läeb! Kord õilsam sugu,
kui iial varem nähtud, sünnib ilma.
Neil hinges loidab vabaduse lugu
ja tarkus sära annab silma.

Mis kaval rästas, kordab iga viisi veel ja veel,
et sa ei kahtleks tema võimes ühtelugu
ühtviisi joovastavalt laulda sama lugu!

Kakskümmend aastat vana mees on enda meelest rumal,
ei neljakümneselt ta selles kahtle, plaani muudab.
Ent viiekümneselt teeb ajakadu meelehärmi
ja tegutsema sunnib, siiski kannal keerab ringi

Kolmkümmend aastat vana mees
on sama hea kui surnud.
Ta otsekohe tuleks lasta maha.

Nüüd õppust võta sa või testament tee aus;
saand küllalt lõbust, söögist, joogist — aeg on teha paus.
Sa lahku mõõduka ja kindla sammuga,
et naerdes lavalt sind ei tõukaks nooremad.

Sa ära torma,
sest neljakümneselt
kui oled narr, siis oled päriselt.

Ükskõik kui paha tuju hinges keeb,
naeratus meid tusameelselt terveks teeb.
Suu ümber pärjana ta hakkab kasvama,
näol ei lase mossis maskiks muutuda.

Kui Tarkus tõukas lavalt lärmitseva matsi
ja teda asendas, siis surematu Shakespeare astus platsi,
et elu kirevamaid seiku kujutada
ning ammendanud maailmu, neid uusi välja mõelda.

Sa ära leebelt pimedusse astu,
vaid valguse eest võitle, võitle —
vii eluõhtu hõõguv raev öö vastu.

Viigimarjad neile, keda hoiab seadus!
Vabadus on priiskav pillerkaar!
Kohtud argadele kaitseks seatud,
kirik preestri särav ballisaal!