Tsitaadid — lehekülg 39

Ajaloolane tahab tavaliselt rohkem tõendusesemeid, kui suudab kasutada; dramaturg tahab rohkem õigusi kui suudab rakendada.

Mis vaevata kirjutatakse, seda rõõmuta loetakse.

[Kirjanduskriitika kohta] Võite tragöödiat materdada, oskamata seda ise kirjutada. Võite sõimata puuseppa, kes valmistas teile viletsa laua, oskamata ise lauda valmistada. Puutöö pole ju teie ala.

Inimene peaks lugema seda, mis teda huvitab; kohustuslikus korras loetust pole eriti palju kasu.

[Küsimuse peale, kas ta on uue raamatu läbi lugenud] Ei, mu härra, kas teie loete siis raamatud läbi?

Ühe raamatu kirjutamiseks tuleb pool raamatukogu läbi tuhnida.

Aja vool, mis uhub teiste poeetide lahjad värsid olematuks, hellitab vaid möödaminnes kaljukindlat Shakespeare'i.

Luule ei peaks üllatama ebatavalisuse, vaid elegantse liialdusega; rabama lugejat tema enda salamõtete sõnastamisega ning ülenduma mälestuseks.

On naisi, keda nende isa — romaan — annab mõrsjaks poeemile.

Kirjandus on minu Utoopia. Siin on mul alaline müügieesõigus. Minu ja minu armsate raamatute vahel ei katke mõnus vestlus iial, mitte ühegi meelest tingitud takistuse pärast. Nad räägivad minuga ilma igasuguse piinlikkuse või kohmetuseta.

Võim teeb inimese ülbeks, luule laseb tunnetada võimaluste piiratust. Võim kitsendab murede ringi, luule tuletab meelde olemise rikkust ja mitmekülgsust. Võib teeb kõlvatuks, luule aga kirgastab hinge, sest kunst paneb paika inimsuse põhitõed, millest saame lähtuda enda hinnangutes.

Jääb leidmata see luule,
mil võrdset oleks puule.

Paar värssi iga narr ju paberile veab,
puu sünnisaladust vaid Jumal teab.

Mulle meeldib end teiste inimeste mõtetesse ära kaotada. Kui ma parajasti ei jaluta, siis loen. Ma ei saa lihtsalt niisama istuda ja mõelda. Raamatud mõtlevad minu eest.

Teatud juhtudel kannatab proosa välja päris suurtes kogustes luulet, samas kui luule vajub kokku ja lämbub isegi mõõduka hulga proosa raskuse all.

Maja täis raamatuid ja aed täis lilli.

Klassikud esindavad primitiivset kirjandust, kuuludes samasse klassi primitiivsete masinate, primitiivse muusika ja primitiivse meditsiiniga.

Tõde ei saa mõista tõestuste abil. Kõike, mida on võimalik tõestada, on ka võimalik ümber lükata. Tõde on väljaspool tõestusi ja ümberlükkamisi.

Teatavasti sünnitab rumaluse tark täiustamine veelgi täiuslikuma rumaluse.

Kui meil tunnistatakse rahvusliku ja omakeelse kultuuri aadet ja soovi rahvusena püsida, siis on paratamatult vaja keelt arendada, rikastada.