Tsitaadid — lehekülg 37

Parem mitte osata lugeda ega kirjutada kui osata vaid lugeda või kirjutada.

Tõrksalt seista seal, kus oja jõega kohtub,
olla laps ja samas naiseohtu!

Teod räägivad rohkem kui sõnad ja naeratus ütleb: “Sa meeldid mulle. Sa teed mind õnnelikuks. Mul on hea meel sind näha.”

Milline koletu kuritegu: olla noor mees... Ma ei püüagi vabandada ega eitada.

Vanadus on kui surmaga ümbritsetud saar.

Kunstis peab end kunsti nimel ohverdama nagu mesilane, kes annab torkega ära oma elu.

Iga normaalne inimene on normaalne vaid keskmiselt. Kohati sarnaneb tema mina pigem psühhopaadi omaga.

Ilu õigustab enda olemasolu.

See veider on, ent õige; eks tõde ikka ole veider,
ehk veidramgi kui väljamõeldud lugu.

Oh kallis lapseaeg: üksainus päev
siis oli sama pikk kui nüüd kakskümmend.

Kunst ei suuda kanda elu rasket taaka. Seda üritades kaotab kunst talle omase ilu.

Asjade ilu sünnib vaatleja meeltes.

Nii hästi Jonson mängis kriitikut,
et kunst looduse ära nullis.

Minu meelest kujutab muusika endast täiesti süütut meelelahutust ning sobib seetõttu suurepäraselt vaimuliku elukutsega.

On põline seadus:
Kes ilu poolest rikkam, see väelt vägevam.

Loodan, et suren enne, kui vanaks jään.

Kui oleme pöördunud õigesse suunda, siis pole meil vaja teha muud, kui edasi minna.

Keegi ei saa olla hea luuletaja, olemata samal ajal mõttetark.

Universumis on üks punkt, mille parandamise vajaduses võid kindel olla — sina ise.

Üksikisiku vabaduse ainsaks piiranguks on, et see ei tohi muutuda teistele inimestele nuhtluseks.