Tsitaadid — lehekülg 36

Jumala ees oleme kõik võrdsed — nii tarkuse kui ka rumaluse poolest.

Ilu on ainus, mille peale ajahammas ei hakka. Filosoofiad varisevad liivalossidena kokku, tõekspidamised järgnevad üksteisele koltunud sügiseste lehtedena; ent see, mis on ilus, pakub ikka ja alati rõõmu ning jääb alatiseks meie omaks.

Härra Dickens kirjutab liiga sageli ja liiga kiiresti... Kui ta nii jätkab, pole tarvis erilist prohvetlikkust, et tema saatust ette näha — tõusnud nagu rakett, kukub ta alla nagu toigas.

Olen nüüd, tänu Jumalale, kolmekümne nelja aastane, väga hea tervise ja meelerahu juures, ka on minu varanduslik seis palju parem kui minu sõbrad kolmekümne nelja aasta pärast oma lastele oskaksid soovida. Olgu kiidetud meie Issand! Olen sügavalt tänulik.

Tarkus on ainus voorus ja harimatus ainus pahe.

Pole võimalik kirjutada head laulu lõbumajast, olemata seal ise käinud.

On kahte sorti ilu: armsus ja väärikus. Armsust tuleks pidada naise ja väärikust mehe omaduseks.

Laulmine valmistab suurt rõõmu ka siis, kui keegi peale laulja enda seda ei kuule.

Nõrk hing vaid langeb ilu lõksu
ja teda imetleb.

Just siis, kui poisist saama hakkab mees
on keelel mõte, tõde sõnades.

Tänase päevani ei suuda ma oma seksitseene vaadata.

Ilma sõpruseta ei ole inimestevahelisel suhtlemisel mingit väärtust.

Kui sõbrad hakkavad kiitma su nooruslikku välimust, on nad kindlasti märganud, et hakkad vanemaks jääma.

Nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest ja kui Villu ema vaatas talle õueväravast järele: läks ja astus nagu vanainimene. Aga Kõrboja perenaine ajas vaevalt kolmekümne ligi ja tema pisut mehelikes liikmeis oli veel jõudu küll. Ilu ja armsust polnud tal kunagi tarbeks olnud, jõust oli ikka jätkunud, aga täna näis Katku Villu emale, et Kõrboja preili on ka ilus ja armas. Mis võis Villu ema sinna parata, et ta alles täna märkas, kui ilus ja armas võib olla Kõrboaja preili, nuttes Villu pärast ja minnes metsa poole, nagu oleks ta juba kolmekümneselt vanainimene.

Kui teeksin filmi “Tuhkatriinu”, eeldaks publik, et tõllast leitakse laip.

Kirjuta mida ei tohiks unustada.

[Tundmatule kriitikule] Sa kohitsetud sulesepp; lihunik, kes kättpidi ortograafia soolikates sobrab; eblakas häälduseväänaja; teeseldud rõhuasetuse pigitünn; sobimatuid lauseid kokkuklopsiv puusepp; helirõhu kriuksuv väärkõla; kupeldaja; lauseõpetuse maal vaevu võllast pääsenu; tegumoodide ja aegade raipesööja; väikelastele jagatava õpetuse mõrtsukast ämmaemand; sa ignis fatuus; nürimeelse harimatuse eksisammude suunaja, nõmeduse nukuteatri hapu heeringas.

Mis õnnis tunne elus olla koidikul,
ent noorusaeg — see oli paradiis.

Jumal küll, sir, kui kangelanna läheb hulluks, riietub ta ilmtingimata valgesse atlassrüüsse.

Mees pole vana, vaid küps nagu hea vein.