Tsitaadid — lehekülg 35

Kui mul tuleb mõnel peol tuju narre jälgida, siis püüan kõigepealt alati leida mõne väljapaistva iluduse: narrid kogunevad tema juurde nagu kärbsed ümber puuviljaleti.

Müüa maad! Miks siis mitte ka õhku, pilvi ja ääretut merd koos maaga maha müüa? Kas ei andnud Suur Vaim neid kõiki vaid oma lastele kasutada?

Tänu taevale, et saadab väikseid tüdrukuid!
Nad saavad suuremaks ju iga päevaga.

Tavalised inimesed on huvitatud ainult ajaviitmisest, need aga, kel on mingil määral annet, on huvitatud aja kasutamisest.

Ilu lubab alati, ent ei anna kunagi.

Maal näitab mulle ühe silmapilguga seda, mille lahtiseletamiseks raamatus kuluks tosin lehekülge.

Ilu on relv looduse vastu; ilu silmas pidades valmistame esemeid, piiritleme neid, arvestame sümmeetriat ja proportsioone. Ilus peatub ja tardub aja vool.

Ent kurat kilkab, nagu alati:
“Kui vaimukas, ent on see Kunst?”

Uljalt liugleb kuldne laev,
Noorus vööris, Lõbu tüüris.

Kehv vabadus on parem kui priske orjapõli.

Oo noorus, rõõmusta, kui õied haljad!
Oo noorus, õiteilu närbub pea.

Teeb nooruk ülestähendusi teie seas,
ja uskuge, need näevad trükivalgust.

Ilus nägu on kergestipurunev ehe, närbuv lill, hetkeks punama löönud palg.

Keisrinna Josephine'i peenes õukonnas jäi kunst toppama.

Lõpmatud on vaid maailmaruum ja inimlik rumalus, seejuures on mul kahtlused esimese lõpmatuse suhtes.

Härra Lely, ma soovin, et paneksite mängu kõik oskused, et maalida mind ilustamata, täpselt niisugusena, nagu olen, tuues esile kõik kühmud, kortsud ja konarused, mis vähegi silma hakkavad, muidu ei maksa ma teile punast krossigi.

Kes hästi elab, elab kaua: meie eluiga
ei tasu mõõta aastate või tundidega.

Inimkonnal on ainult üks tõeliselt mõjuv relv — see on naer. Naerurünnakule ei suuda miski vastu seista.

Riik on loodud inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks.

Ükski inimene, kel vähegi aru peas, ei hakka eitama, et kõik inimesed on sündinud vabana.