Tsitaadid — lehekülg 33

Las näitemäng siis näidatagi nüüd,
kas lellel on või pole hingel süüd.

Tõeline kunstnik jätab naise nälga ja lapsed paljajalu ning laseb seitsmekümneaastasel emal pojale elatist teenida, enne kui ta hakkab tegelema millegi muuga peale kunsti.

Mida vähem on inimesele vaja, seda lähemal on ta jumalatele.

Vanadus on ravimatu haigus.

Jumal andis inimestele vabaduse tingimusel, et need jääksid alati valvsaks; kui valvsus kaob, on kokkulepet rikutud ja orjus sedamaid tagasi, karistusena süüteo eest.

Et poistel üldse eksisteerida lubatakse, on märk (meeste kui) ristiinimeste tõelisest kannatlikkusest.

Iga minutiga, mil sul on suunurgad allapoole, kaotad sa kuuskümmend sekundit õnne.

Privileege peavad nad silmas, kui paluvad vabadust!
Sest vabadusearmastus eeldab tarkust ja vooruslikkust.

Romaanikirjanikud ei tohi iial tüdineda tegeliku elu tundmaõppimisest.

[Orjade kohta] Nad on üksteist vabaduse nimel surnuks pistnud, lainetesse hüpanud, tiigri kombel võidelnud! Ent selle eest on neid üles poodud, põletatud, maha lastud — ja nende türannid on kirjutanud nende ajalugu.

Kirjanik, kes räägib oma raamatutest, on sama halb nagu ema, kes räägib enda lastest.

Portreesid saab maalida vaid kahel viisil: kas tõsiste või naeratavatena.

Ükski kunstnik ei loo midagi suurt, kui püüab tahtlikult väljendada enda isiksust.

Igat liiki kunsti teeb täiuslikuks ilu ja tõe valgus, mille paistel kõik ebameeldiv muutub olematuks.

Suurepärase inimese moraalsed omadused on tema põlvkonna ja ajaloolise protsessi jaoks suurema tähtsusega kui puhtalt intellektuaalsed saavutused. Need viimased sõltuvad ise hinge suurusest, suurusest, mis tavaliselt jääb tundmatuks.

Parem on olla ilus kui hea. Aga... hea on siiski parem olla kui inetu.

Vabaduse puu kasvab hästi vaid siis, kui seda kasta türannide verega.

Kui võtan kätte raamatu, mida olen varem lugenud (soovitatavalt juba mitu korda), siis tean, mida oodata. Rahuldus ei vähene sisu etteaimamisest.

Lugemine teeb inimese täisväärtuslikuks, arvamustevahetus kärmeks ja kirjutamine täpseks.

Õieti puudub meil muistse traagilise tantsu täiuslikkuse käsitlemiseks asjakohane kontseptsioon. Rõõm, mida kreeklased sellest tundsid, põhines lahkhelil; nind mida sobimatum oli vahend, seda elavam oli uudishimu ja rõõm raskuse ületamisest.