Tsitaadid — lehekülg 32

Kes inimesi põlgab, peab end tavaliselt suureks inimeseks.

Minu teine veendumus on seotud üle kuuekümne aasta vanuste inimeste kasutusega ning positiivsete tulemustega äris, poliitikas ja eri kutsealadel, kui selles vanuses inimesed lõpetaksid täiesti endastmõistetavalt töötamise.

Kaheksakümneselt valitseb tahe, kolmekümneselt taip ja neljakümneselt arvamus.

Maalid on tummad kõnelejad.

Ilma stiilita pole kunsti, ilma üksmeeleta stiili, aga üksmeel saab alguse üksikust arvamusest.

Sallyl on selline naeratus, et kui see oleks viimane asi, mida maa peal näen, olen nõus surema.

Tahame vaid seda, mis on endastmõistetavalt määratud kõigile maailma rahvastele: olla enda saatuse peremees, just nimelt enda, mitte teiste inimeste saatuse peremees, ning teha teistega sõbralikku koostööd.

Naeratused pääsevad raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse.

Oskus vananeda nõuab tõelist tarkust, see on eluraamatu üks keerulisemaid peatükke.

Laps on mehe isa.

Noored pigem leiutavad, kui otsustavad, pigem mõistavad hukka, kui annavad nõu ning pigem alustavad midagi uut, kui jätkavad vana.

St. Francise ülemises ja alumises kirikus näitasid Giotto ja Cimabue, et kunagi oli kunst teeninud ka midagi muud peale iseenda.

Kõigil neil Inglismaal toimuvatel kontsertitel istub ridade kaupa tülpinud inimesi, kes pole tulnud armastusest klassikalise muusika vastu, vaid veendumusest, et see peab neile meeldima.

Noor mees, kes pole iial nutnud, on metslane; vana mees, kes kunagi ei naera, on tobu.

Kas vajab ilu veel midagi enese kõrvale? Ei, nagu ei vaja ka seadus, tõde, lahkus ja tagasihoidlikkus. Milline neist omandab väärtuse tänu kiitusele ja kaotab selle süüdistuse läbi?

“Ilu” on samasugune raha nagu kullavääringul põhinev. Nagu igasugune majandus üldse, allub ka see poliitikale ning on tänapäeval Läänemaailmas uusim ja parim veendumuste süsteem meeste võimu puutumatuse tagamiseks.

Dramaturg: inimene, kes lavastab prantsusekeelseid näidendeid.

Suitsetamisest loobumine on imelihtne. Tean, sest olen seda tuhandeid kordi teinud.

See näidend, nagu ma mäletan, ei meeldinud hulgale, see oli lihtrahvale kaaviar.

Peame säilitama väikese poekese... kus võiksime kehtestada omaenese tõelise vabaduse.