Tsitaadid — lehekülg 30

Maailm ei saa elada harmooniliselt, kui kahel kolmandikul inimestest on raskusi isegi ellujäämisega.

Si jeunesse savoit; si viellesse pouvoit.
(Oleks noorusel vaid tarkust; oleks vanadusel vaid jõudu.)

Pole olemas täiuslikku ilu ühegi veidruse või veata.

Lahkub, karust tagaaetavana.

Helid, kui ju tummund keel,
värisevad meeles veel.

Tarkus on maa ja taeva valitsejanna.

Hakka rääkima, et ma sind näeksin.

Kõrgeim tarkus — eristada head ja halba.

Ma ei mäleta ühtegi juhust, kus ilusat inimest, looma, lindu või taime oleks näidatud kas või sajale inimesele ja nood poleks kohe üksmeelselt nõustunud, et tegemist on millegi ilusaga.

Abielu, kui tõtt rääkida, on õnnetus, kuid hädavajalik õnnetus.

Iga tõelise kunstiteose olemasolu on niisama palju põhjendatud kui maa ja päikese oma.

Kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on teistest võrdsemad.

Kui sõna ei löö, siis ei aita isegi kaigas.

Kõlbelisi aksioome avastatakse ja testitakse sarnaselt teaduse aksioomidega. Tõde on see, mis peab vastu kogemuse proovile.

Noorus, millele kõik andeks antakse, ei andesta enesele iial; vanadus, mis kõik andeks annab, ei leia iial andestust.

Loodus kinkis härjale sarved, hobusele kabjad, jänesele väledad jalad, kalale ujumisvõime, linnule lennuvõime ja mehele mõistuse. Naisele polnud tal peale ilu enam midagi anda. Ilu vastu ei saa oda ega kilbiga. Ilus naine on tulest ja rauast tugevam.

On täiesti tavaline, ent minu meelest ekslik, rääkida õnnelikust lapsepõlvest. Just lapsed on sageli ülemäära murelikud ja tundlikud. Iga inimene on enda ja oma saatuse peremees, laste saatus sõltub aga neid ümbritsevate inimeste armulikkusest.

Kõige paremini maalib see, kes kõige paremini tunnetab.

Me mõtleme oma loomuse kohaselt, räägime vastavalt reeglitele, tegutseme tavade järgi.

Lugemine on omaette kunst, nagu ka mõtlemine ja kirjutamine.