Tsitaadid — lehekülg 3

Noorus, nõiduslik, armunud, naerev noorus, täis õrnust
ja jõudu
kas tead, et ka Vanadus on võrdselt täis ilu ja jõudu ja
võlu?

Nii vaba olen, nagu esimene mees, kes loodud,
ent orjusele alus rajati ju siis,
kui isand metsas ringi jooksis alasti.

Kaks laulu: mere oma üks
ja teine sama vägev, mägede:
on kõlanud ju läbi aegade,
need sinu muusikana, Vabadus!

Kes on see, silmapaistmatu ja lihtne,
üll rusked kodukootud rüüd,
kes oja kaldal laulab viise,
mis kaunimad kui vetehüüd.

On mõtteilu ajutine,
kui pime ukseava leidnuks
Saab kehastunud ilu jäävaks
On keha surelik, ta veetlus igavene.

Mõned ütlevad: sinjoor Bononcini
Händeliga võrreldes on könn;
Teised väidavad, et paremini
Händel küünalt hoidma sobiv on.

Igaüks oma planeedil,
Joonistab asjade Peegeldust Oma Silmis
Asjade Tõelise Olemuse jumalale!

Kas vabadus või surm on meie osa,
kas kõneleme keelt, mis Shakespeare kõneles;
kel usk, moraal on samad, mis olid Miltonil.

Ta hiilgest tõrvik tuhmiks jääma kipub!
Ta helkjana öö mustal põsel ripub:
juveeliks moorlasel on kõrvas ta —
nii rikast, kallist ilu kannab maa!

On selle kivi alla maetud
kõik ilu, mis on surelik;
mis eluajal varju pakkus
ja oli enam veel kui vooruslik.

Seda naist
ei pane aastad närtsima, ei kolku
ta kestev vahelduvus harjumuses.
Muist naistest tüdib isu; tema heldus

Ausas viletsuses viise põimisid
sa lauludeks, mis tõest ja vabadusest.
Siis, hüljates need, mindki nutma jätsid,
kui saanuks loobuda sa lahkumisest.

Ei orjad hingata saa Inglismaal, sest tarvitseb
vaid puudutada meie õhk neil kopsu, kui vabad nad.
Niipea kui jalg me maale astub, kaovad ahelad.

See naine kiirgas nõnda palju armsust,
et mehed öösel peksid reht
ta kuldse patsi valgel.

Siin puhkab kauneim neid,
tal kerge jalg, hea süda
ta oli kauneim neid,
kes elanud West Countrys.

Oli kord väike tüdruk
Kel laubal väike kihar
täpselt keskel otsmikul;
ta oli hea,

End korda kaks ma narriks tegin —
kui armusin ja siis, kui kirjutasin
sel teemal luuletuse haleda.

Kunsti toredus ja headus teevad sellest
ainsa võimaluse väljendada tõde,
vähemalt minusuguste jaoks.

On ilu igikestva rõõmu läte,
Ta armsus kasvab ega lõpe,
ei iial olematuks muutu,
tal varuks lehtla mõnus vaikus

Vanem mees, sa parem neist
noorusega hooplejaist.
Möödub aeg, nad töntsid jalust,
külmetavad, krõnksus valust;