Tsitaadid — lehekülg 29

Proosa on see, kui kõik read peale viimase kirjutatakse lehe servani. Luule puhul jääb mõni rida lühemaks.

Minu kunst kuulub Dadale.

Lapsed pole kunagi tahtnud vanemate sõna kuulata, see-eest nende jäljendamises on nad meistrid.

Viisakus on tarkus, järelikult on ebaviisakus rumalus.

Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada — romaani iseenesest.

Mitte keegi ei vaja naeratust nii palju, kui see, kellel ühtegi anda pole.

Järelpõlvede usaldusisikuid on rahva noorsoo hulgas.

Bluusi on kerge mängida, aga raske tunnetada.

Mured panevad proovile südame, neid aastatega tuleb juurde vaid. Ja ainus naeratus, mis väärib ülistust, on naeratus, mis särab läbi pisaraist.

Pornograafia on teooria, vägistamine on praktika.

Õnn tuleb nende juurde, kes naeratavad.

Igal ametlikul külaskäigul peaks seltskonda kuuluma ka mõni laps, et oleks, kellest rääkida.

Les enfants terribles.
(Piinlikkust tekitavad noored.)

Siis ta suri heas vanuses, tal oli olnud küllalt päevi, rikkust ja au, ja tema poeg Saalomon sai tema asemel kuningaks.

Autobiograafia on järjejuttu meenutav järelehüüe, millel puudub viimane jagu.

Oled kauneim naine, keda olen iial näinud, aga tegelikult ei ütle see sinu kohta eriti midagi.

On poisi tahtmised kui tuule omad
Ja noore mehe mõtted pikad, pikad.

Pärast surma saad selleks, kes sa olid enne sündi.

Näitleja töö pole süsteemi seisukohalt sugugi tähtis. Torulukksepa töö on oluline.

“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?”