Tsitaadid — lehekülg 27

Vaid kunstnik ja vaba õpetlane kannab õnne kõikjal endaga kaasas.

Parasjagu tark, et valesti tsiteerida.

Järjekordne neetult paks raamat! Muudkui aga kribite kirjutada. Oh teid küll, härra Gibbon!

Kunst on teaduse kehastus!

Arvan, et võin uhkusega, kogu oma edevust mängu pannes, nimetada end kõige harimatumaks ja vähem teadlikuks naisterahvaks, kes iial on söandanud kirjutada mõne raamatu.

[Mozarti kohta] Ta vabastas muusika ajastule omaste vorminõuete kütkeist, jäädes sellegipoolest truuks kaheksateistkümnendale sajandile.

Üks üksildane inimene teisele üksildasele inimesele. Üks arglik naeratus, üks sõbralik naeratus, kaks õnnelikku inimest.

Tõelist võlujõudu ei oma luuletused, mida me oleme lugenud, vaid luuletused, mida me suure mõnuga ikka ja jälle uuesti loeme ning mida võib nimetada elutähtsaks luuleks.

Noorus on imeline, vanadus üksildane,
noorus on tuline, vanadus jääkülm.

“Tere ka, üleaedne,” julges uus Vargamäe peremees vanale öelda, kes teda pika pilguga mõõtis.
“Mis su tere, va sitikas, kua maksab,” vastas Pearu.

Kus põletatakse raamatuid, seal põletatakse ükskord ka inimesi.

Kui me igapäevaelus saame naeratada, kui saame olla rahul ja õnnelikud, saame sellest kasu mitte ainult meie üksi, vaid kõik. See on kõige lihtsam töö rahu heaks...

Ma tahan võimlemise abil muuta terve keha tasakaalukamaks.

Peame teatud tõdesid endastmõistetavaks: kõik inimesed on loodud võrdsetena ning neile on Looja andnud vääramatud õigused, sealhulgas on õigus elule, vabadusele ja püüdele olla õnnelik.

Noored ei suuda vanade heaks teha muud, kui neid šokeerida ja ajaga kaasa vedada.

Teater, kus naerda ei saa, on naeruväärne.

Kui anda inimestele vabadus teha, mida ise tahavad, siis hakkavad nad tavaliselt üksteist jäljendama.

Naer paneb vere keema, laiendab rinda, ergastab närve, pühib ämblikuvõrgud ajust minema ning puhastab ja uuendab kogu keha.

Muusika ei võta hambavalu ära.

Kõik kurdavad oma mälu üle, mitte keegi aga ei kurda mõistuse üle.