Tsitaadid — lehekülg 228

Tõe ja vabaduse kõige ohtlikum vaenlane meie keskel on ühtehoidev enamus. Jah, just too neetud ühtehoidev liberaalne enamus.

Ilu ja õpihimu peaks käima käsikäes.

Mida kaugemale liigub inimkonna vaimne evolutsioon, seda ilmsemana tundub mulle, et tee tõelise religioossuse juurde ei lähe mitte eluhirmu, surmahirmu või pimeduse usu kaudu, vaid läbi püüdluse ratsionaalse teadmise poole.

Kas ei veendu me iga päev, et kaunid rõivad... on köitvamad kui katmata ilu?

Suured inimesed ei saa kunagi mitte millestki aru ja lapsed peavad neile tüdimuseni ikka ja jälle kõike selgitama.

On lausa hämmastav, kuidas kaks vana inimest oskavad riidest reisikoti, hunniku Tupperware'i nõude ja termospudeliga pikki tunde lõbusasti aega veeta.

Vana inimene on elav aastaraamat.

Muusika peab eelkõige hästi kõlama, kuulajat võluma ja tema kõrva hellitama. Sisemine tähendusrikkus on teisejärguline.

Hästikirjutatud Elu on sama harv nähtus nagu hästielatud Elu.

Soe naeratus on headuse keel, millest kõik aru saavad.

On vabadusel tuhat võlu,
neist orjadel, kui tahes õnnelikel, pole aimu.

Lugemine pole mõtlemine enese, vaid kellegi teise peaga.

Mineviku ülistamine oleviku arvel on vanaduse tunnus.

Kõikidest asjadest, mida sa kannad, on kõige tähtsam su näoilme.

On mõnu luule loomevaevas,
mis teada vaid poeedile.

Nii nukker toon, kui kunstnik pintsli oleks kastnud
maavärina või päiksevarjutuse sünka öhe.

Eks ole tore oma nime näha trükis,
jääb raamatuks ka sisutühi trükis.

Suured isiksused kohtavad alati keskpäraste mõistuste raevukat vastutegevust.

Rõõmus naer on majas päikesepaisteks.

Kui palju on asju, mida ma ei vaja!