Tsitaadid — lehekülg 225

Inimesed on sümbolist teinud religiooni, mille nimel nad on valmis tülitsema, võitlema, tapma; kuid sümbolis puudub Jumal. Sümboli või kuju austamine ei ole religioon.
Usukommete täitmine ei ole religioon, templisse minek ei ole religioon, uskumus ei ole religioon. Usud lahutavad inimesi. Kristlastel on oma usk ning seeläbi on nad lahutatud neist, kellel on teine usk ja nad on lahutatud ka omavahel. Hindud on pidevalt omavahel vaenujalal, sest nad peavad endid kas brahmaanideks või mittebrahmaanideks. Nii sünnitab usk vihkamist, lahknemist, hävitamist ega ole ilmselt religioon.

Rõõmsameelsus on naer ja rõõm igast asjast, või ka mitte millestki, lihtsalt elust tunda head meelt, vaadata naeratades teisele otsa, ilma hirmu varjundita.

Eneseteadlikkus tuleb, kui panete ennast tähele suhetes kaasõpilastega, oma õpetajatega ja kõigi teid ümbritsevate inimestega. See tuleb siis, kui panete teise käitumist tähele, tema liigutusi, riietumist, kõneviisi ja oma reageeringut nendele. Enesetadlikkus tuleb, kui panete tähele kõike eneses. Ja kõike enda ümbruses, ning näete end, nagu näeksite siis, kui vaataksite peeglisse. Te sooviksite, et teie näo kuju oleks pisut teistsugune, et juuksed oleksid tihedamad, et oleksite ilusam. Kuid pilt on peeglis ja te ei saa seda kõrvale visata ja öelda “Kui ilus ma olen.” Niisiis, kui saate enda suhetesse vaadata täpselt nii nagu vaatate peeglisse, pole eneseteadlikkusel lõppu. See on kui mõõtmatusse ookeani astumine.

.. sest inimene, kes leiutab ja avastab ja ründab kosmost ja kihutab koos ajalooga tundmatusse – mida edasi, seda kiiremini — , võib sellel peadpööritaval teel iseendast maha jääda, võib iseendast eemalduda ja iseendale kaotsi minna, ja mis siis, kui ta pärast enam ei leiagi iseend üles?

Aga te ju teate, kui inimest haarab kirg, kui see torkab sind vardasse ja hakkab sind küpsetama, mis väärikusest saab seal siis enam mõeldagi.

Võib-olla, et meie ei suuda armastada just sellepärast, et ihkame olla armastatud, see tähendab, et me tahame midagi (armastust) tollelt teiselt, selle asemel, et minna tema juurde ilma pretensioonideta ja tahta ainult seda, et ta viibiks meie juures.

Totalitaarse kitši tõeliseks vastaseks on inimene, kes küsib. Küsimus on nagu nuga, mis lõikab lõhki lõuendile maalitud dekoratsiooni, et me võiksime pilku heita sellele, mis peitub lavapildi taga.

Kas inimene ei ole süüdi sellepärast, et ta ei tea.

Inimene on liiga hõivatud nautimaks asju, mille ostmiseks vajaliku raha teenimiseks teeb ta meeletuid pingutusi.

Enamus häid asju minu elus juhtusid kogemata siis, kui katsusin kedagi teist aidata.

Kriitika peaks olema kui vihm: piisavalt leebe, et juuri hävitamata kasvule kaasa aidata.

Inimene on kosmoselendudeks kavandatud ese. Ehituskava järgi pole ta plaanitud olema bioloogilises olekus kauem kui kulles on kavandatud olema kulles.

Riigi järjest õhemaks lihvimisel on sama effekt ja tagajärg nagu nahagi puhul — lõpuks hakkab voolama veri.

Tõde on see, mis ei muutu. Vaata oma elu ja määratle kõik muutuv kui mittetõde. Sellise ülevaatega leiad, et sind ümbritseb vaid ebatõde.

Kui inimene tahab, et temast veel midagi oleks, siis peab ta midagi tegema.

Harjumusi on hoobilt raske muuta, kuid pole valikut, tuleb suuta!

Puuris sündinud linnud arvavad, et lendamine on haigus.

Elu on pilv, pidevas muutumises

Armasttus on algus ja valu on lõpp, sellepärast me elamegi alguste pärast unustamata mitte kunagi lõppe.

Teadmine, et sinu ees on teadmatus, on suurim julgeolek üldse.