Tsitaadid — lehekülg 224

Pessimist näeb igas võimaluses raskust, optimist näeb igas raskuses võimalust.

Ma olen alati valmis õppima, kuid mitte alati ei meeldi mulle, et mind õpetatakse.

Kapitalismi pahe on hüvede ebavõrdne jaotus. Sotsialismi pahe on häda võrdne jaotus.

Leian, et seaduste kiire muutmine devalveerib õiguse kui väärtuste kogumi väärtust. Ja viitab sellele, et poliitilises otsustusprotsessis kasutatakse õigust üksnes meetodina, juhtimishoovana, päevakäsuna.

Seaduse adressaat on kogu ühiskond.

Mida laiem hulk inimesi riigijuhtimisse kaasatakse, mida erinevamaid huvigruppe kaasatakse, seda parem. Seadusloome on ju paljuski nagu tuleviku ennustamine ja kui me suudame teha seda võimalikult laiapõhjaliselt, suudame võimalikult palju vigu vältida, on see ka seadusloome seisukohalt parim tulemus.

Me näeme tihti, kuidas diskussiooni tegelike juurteni ei minda, vaid asendatakse argumendid loosungitega.

«Juriidiliselt on kõik korrektne» on lihtsalt hea näide, kuidas on võimalik seadusi pahatahtlikult tõlgendada. Õigus on headuse kunst ja seaduste tõlgendamisel ei saa moraali ja eetikat kõrvale jätta.

Kontseptsioon, et mida karmimad karistused, seda kuulekam rahvas, tsiviilühiskonnas ei tööta. Tsiviilühiskonda ei ole võimalik üles ehitada hirmule.

Meil käib tihti asi liiga mustvalgelt. Et kui on probleem, siis lajatame kuvaldaga./---/Probleeme tuleb lahendada konkreetsete probleemide pinnalt, aga mitte hakata süsteeme lammutama.

Kui üks inimene kannatab luulude käes, siis kutsutakse seda hulluseks. Kui palju inimesed kannatavad luulude all, kutsutakse seda religiooniks.

Religioon on inimväärikuse solvang. Selleta teeksid head inimesed häid tegusid ning halvad inimesed halbu tegusid, aga et head inimesed teeksid halbu asju — selleks on vaja religiooni.

Inimesed ei tee eales kurja nii täielikult ning nii lõbusalt, kui nad seda teevad religioossetest veendumustest.

Religioon on suurepärane kraam hoidmaks lihtrahvast vait.

Üks usub kaljukindlalt, et ta on Vanapagan, aga elab kui inimene, teine usub, et ta on inimene, aga elab nagu Vanapagan.

Sõltuvus kellestki teisest oma isikliku õnne tarbeks. See ei ole ainult füüsiline sõltuvus, vaid seesmine psühholoogiline sõltuvus, millest ammutate nn. õnne. Kuid, kui sõltute sedaviisi kellstki teisest, muutute orjaks. Kui sõltute enda abikaasast, gurust, vanemaist, mõnest ideest, siis on see juba teie ahelate algus.

Me ei saa olla vabad enne, kui mõistame oma seesmist sõltuvust. Kui ütlen teile midagi, mis teid solvab, siis saate minu peale vihaseks- see on reaktsioon, mis tekib sõltuvusest ning sõltuvus on omakorda reaktsioon. Kuid vabadus ei ole reaktsioon.

Ülekohtust abinõud, ei saa kunagi kasutada õiglase eesmärgi tarbeks. Kui abinõu on ülekohtune, on ka tulemuses ülekohut.

Teadmiste ja kogemuste omamine on suur kunst — tunda elu rikkust, olemasolu ilu, võitlust, viletsust, naeru, pisaraid — sealjuures hoida oma hinge lihtsana, kuid hing saab olla lihtne vaid siis, kui armastate.

Enesega rahulolu ilmub vaid siis, kui näete end sellena kes olete, ilma soovita enda muutmiseks, ilma hukkamõistmise, ilma võrdlemiseta, mis ei tähenda seda, et te üksens tunnetate seda, mida näete ning jääte selle juurde. Kuid, kui mõistus enam ei võrdle, ei mõista kohut ning on seetõttu võimeline nägema seda, mis ON, hetkest hetkeni, ilma soovita muuta — sellises hoomamises on igavik.