Tsitaadid — lehekülg 223

Parem on mehiselt surra kui häbis elada.

Kõigel ilusal on oma tipphetk, mis kiiresti möödub.

Armastus ja roosid nooruspõlve jäid,
Vanaduses alles sõbrad on ja vein.

Ta teadis kirjandusest kõike, välja arvatud, kuidas seda nautida.

Haigus on looduse ravivahend, mis tuleb appi organismi häirete korral.

Viimased eluaastad on maskipalli lõpp, mil langetatakse maskid.

Võtsite mu vabaduse ära juba ammu ja te ei saa seda mulle tagasi anda, sest ka teie ise pole vabad.

Kirjanike arvu kasvades lähevad lugejad paratamatult mugavamaks.

Vabaduse puud tuleb aeg-ajalt kasta patriootide ja türannide verega. See on orgaaniline väetis.

Head maalikunstnikud jäljendavad loodust, halvad mäletsevad seda.

Ükskord närbub ka kauneim roos.

Meie hindame liialdusteta ilu ning harime oma hinge, muutumata seejuures naiselikuks.

Ma olen pettunud, sest mu vanemad ei toonud ilmale pornostaari.

Meie targad noored luuletajad peaksid meeles pidama minu lihtsaid definitsioone proosa ja luule kohta: proosa = sõnad parimas järjestuses; luule = parimad sõnad parimas järjestuses.

Tavalisest õnnetust lapsepõlvest veelgi hullem on iirlase õnnetu lapsepõlv, kõige hullem on aga katoliku iirlase õnnetu lapsepõlv.

Vabadus on tõepoolest hinnaline — nii hinnaline, et seda tuleb anda jaopärast.

Mis imet pakub elu viimne vaatus,
hirm nahas vapral, targal otsas tarkus!

Lihtsalt hämmastav, kui sügavalt on juurdunud pettekujutlus, et ilu on sama, mis headus.

Mitte keegi ei suuda seletada, millega Mozarti viisijupp või tükike Tiziani draperiid meid ära võlub. Kui inimene ise seda ei tunne, ei saa keegi teine teda tundma veenda.

Kunst pole sama, mis käsitöö, see on kunstniku püüd edasi anda kogetud tunnet.