Tsitaadid — lehekülg 219

Lastetubadest võrsunud nii-öelda kutselised poliitikud on võimekad ainult pugemises, intrigeerimises ja muudes jõledustes.

Lapsed on vaese mehe rikkus.

Parem olla meeste hulgast väljakihutatud, kui laste poolt mittesallitud.

Vanadus on saar keset surma.

Noorus on haigus, millest iga päevaga vähehaaval paranetakse.

Viiekümnene lollpea on liiga kangekaelne, et teda koolipinki panna.

Sageli öeldakse, et hirmus ei ole mitte surm, vaid suremine.

Lapse õnnetus on huvitav emale, noormehe õnnetus on huvitav noorele naisele, vana mehe õnnetus ei huvita kedagi.

Vähesed meist taluvad rikkust. Teise oma, mõtlen ma.

Osa ravist on soov saada ravitud.

Võib-olla selline vaim, mille saab, kui lisada vaimule keel, on niivõrd erinev sellest vaimust, mis saab olla olemas ilma keeleta, et neid mõlemat vaimuks nimetada oleks ekslik.

Mida sa suudad ette kujutada oleneb sellest mida sa tead.

Mitte ükski su rakkudest ei tea kes sa oled, ega hooli sellest.

Sõprus on Armastus ilma tiibadeta.

Iga takistus ületatakse visadusega.

Sõprus ja armastus on kaks suurt tunnet, mis muudavad inimest täielikult.

Inimene ei muutu sellest suuremaks, kui ta teisele peale astub.

Keegi ei saa ise oma tarkust hinnata — välja arvatud rumal.

Suur osa kogu askeldamisest ja kiirustamisest, mis meid ümbritseb, on tegelikult elu eest põgenemine, mitte elu ise.

Inimene murdub aegamööda. Inimene õpib aegamööda.