Tsitaadid — lehekülg 218

Muinasjuttude ülesandeks ei ole anda kasulikku informatsiooni välisilmast, vaid sisemistest probleemidest, millega üksikisik kimpus on.

Lapse ebarealistlik hirm nõuab ebarealistlikke lootusi.

Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks

Elu — see on võitlus. Arstid võitlevad haigustega, juristid ebaõiglusega, õpetajad teadmatusega. Depressioon saabub võitluse soovi kadumisel. Otsus võidelda võib teid vabastada depressioonist.

Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda, aga ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Üks ei jõua midagi, teised sajatavad hammaste taga, aga ei julge hammustada... rahva hing on lämbutatud ja kiunub haledasti rõhujate põlvede ümber... Otsi neid, kes ei kaeba, aita tagant, kihuta teisi aitama... ja kõlab siis ähvardav ulgumine üle maa, siis kõlistage sõjariistu ja tõstke mürinat, mis pilvi lõhub ja leinavaid jumalaid tugevasti äratab!...

Pidage meeles, et möödunud sündmused ei eksisteeri olevikus. Võtke minevikku sellisena nagu see on. Olge kiretud ja asuge oma keskmes.

Kui unustad igavikulisuse — on see õnnetus. Kui unustad igapäevasuse — see on ekstaas.

Kui te jagate oma õnnetust, siis vähemaks seda ei jää. Aga kui ei õnnestu jagada rõõmu, see kahaneb. Jagage oma probleeme ainult Jumalikuga, mitte kellegi teisega, vastasel juhul probleemid ainult suurenevad. Oma rõõmu jagage kõigiga.

Kui usku surmajärgsesse ellu ei ole, siis on «kõik lubatud».

Kas tõesti? Ei või olla! Ei usu! Naeruvääristame omi, ostame kalli raha eest teiste puhutud soola. Ja tunneme valu igast kriitikanoolest, ka siis, kui selle ots on kastetud kadeduse mürki

Kui aus nimi on rikutud, siis on ajakirjanikuga lõpp. Ja kui väljaande usaldusväärsus on hävitatud, siis on sellega ka lõpp.

Pealegi, eks harimatut, kadedusest ja sisepingetest lõhki rebitud ning pidevates hirmudes elavat ühiskonda olegi ju hõlpsam lihtsate loosungitega valitseda

Moraalitus poliitikas toimib kui erosioon, mis sööb riiki sisemiselt, kas kiiremini või aeglasemalt, kuid järjekindlalt. Ja siis imestatakse, miks arvestatav hulk inimesi lahkub Eestist ja paljudel noortel puudub kodumaatunne.

Moraalitusel on poliitiku nägu

Ainult mundri põhjal ei saa otsustada, kas keegi on vabadusvõitleja või mitte.

Inimene on võimeline oma huvisid ja isegi oma elu ohverdama eesmärgi nimel, mida ta peab isiklikust säilimisest olulisemaks. Ning see eesmärk võib olla võrdlemisi abstraktne, näiteks tema ettekujutus sellest, mis on au, või vaated universumi ehitusele või kunstiteos, milleta ta maailma ette ei kujuta. Inimene on võimeline armastuseks, mis läheb kaugemale ihade rahuldamisest ja paljunemisvajadusest.

Ei, me ei ole alati väärt oma valitsejaid nendena, kes me ise oleme – aga me kasvatame neid halvasti, kui nõustume olulisemate eesmärkide nimel nende puudused maha vaikima.

Parteitööl olemine pilastab automaatselt iga nooruki.

Ainus küsitav element Eesti Laulu puhul on peaauhind – sõit Eurovisioni lõppkontserdile. See on umbes sama, kui kuulutada, et Tuglase novellipreemia võitnud novellid trükitakse ära mingis suures rahvusvahelises porno-ajakirjas

Piltlikult öeldes: kui varem võis Keskerakonda võrrelda veiniga ja sotse mahlaga, siis nüüd on ka sotsid käärima läinud.