Tsitaadid — lehekülg 218

Filmi pikkus peaks otseselt tulenema vaataja põie vastupidavusest.

Ei suvel, kevadel nii sulnist ilu leidu
kui nägin ühel sügisesel näol.

Džäss! Päh! — see on vaid suurepäraste vaskpillide mõnitamine, puhudes nendega sordiinidesse, kübaratesse, mütsidesse, soppidesse, pragudesse ja aukudesse!

Kõik kunstid lähtuvad muusikast.

Lõppude lõpuks pole surra samuti halb.

... ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks.

Veel, vabadus, su lipp küll kulunud, ent lehviv
seal voogab äiksetormis vastutuult.

Vabadus selle sõna otseses mõttes tähendab valikuvõimalust.

Need kahvatud ja loiud rikkad,
kes vabad alati, ent vangid ikka.

Teile on see võib-olla mäng, meile aga surm.

Olen alati soovinud olla vana ja öelda, et lugesin seda viimati viisteist aastat tagasi.

Kõik läheb viltu. Tunned end tõelise hädavaresena... NAERATA! Kui sa südamest naeratada ei suuda, paljasta lihtsalt hambad. Teeskle, kui vaja. Igaüks, keda sa näed, tunneb, et tal hakkas parem — ja sinul hakkab ka.

Kolmkümmend viis on väga populaarne vanus. Londoni kõrgemas seltskonnas leidub terve hulk naisi, kes on vabatahtlikult juba mitu aastat kolmekümneviiesed.

Kõige paremini väljendab väljendamatut vaikus, muusika on teisel kohal.

Iga üle neljakümne künnise jõudnud mees on närukael.

[Pope'i “Iliase” tõlke kohta] Väga ilus luuletus, härra Pope, aga see pole teps mitte Homeros.

Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnas, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema!

Püüa olla riietuses elegantne, kuid mitte keigar; elegantsuse tunnus on sündsus, keigarlikkuse tunnus ülepakkumine.

Süütutel ja ilusatel
pole muud vaenlast peale aja.

Mõnda raamatut tuleb maitsta, mõni tervelt alla neelata, vaid vähesed tasub peeneks närida ja ära seedida; teisisõnu, ühtedest raamatutest tuleb lugeda vaid katkendeid, teisi pealiskaudselt lehitseda ja kolmandad, need vähesed, tervikuna hoolikalt ja tähelepanelikult läbi lugeda. Mõnda raamatut võib lasta ka kellelgi teisel lugeda või sellest väljavõtteid teha.