Tsitaadid — lehekülg 217

Ma arvasin alati, et selliseid asju juhtub ainult raamatutes, kuid ma nägin seda omaenese silmadega.

Loetud raamatu mõnu hoiame me enamasti kiivalt saladuses – kas sellepärast, et ei leia selles kõneainet, või siis sellepärast, et enne, kui võime selle kohta midagi öelda, tuleb lasta ajal selle kallal oma sulnis destilleerimistöö teha.

Niipea, kui tekib küsimus, kust võtta aeg lugemise jaoks, on selge, et tõelist himu lugeda ei olegi.

Lugemise aeg on alati varastatud aeg. (Muide just niisamuti nagu kirjutamise aeg või armastamise aeg).

Lugemise aeg, nagu ka armastamise oma, avardab elamise aega.

Mul pole kunagi lugemiseks aega olnud, kuid mitte miski pole mind kunagi takistanud lõpuni lugemast romaani, mis mulle on meeldinud.

Uudishimu ei saa sundida, see tuleb äratada.

Veel tuleb „aru saada“ sellest, et raamatud pole kirjutatud selleks, et mu poeg, mu tütar või noored üldiselt neid kommenteeriksid, vaid selleks, et nad siis, kui süda kutsub, neid loeksid.

Kommentaar valitseb – ja enamasti nii võimukalt, et kommenteeritav ise kaob silmist.

Inimene ehitab maju, kuna on elusolend, kuid ta kirjutab raamatuid, kuna teab, et on surelik. Ta elab teistega koos, kuna on kariloom, kuid ta loeb, kuna teab, et on üksi. Lugemine on talle seltsiks, mis ei hõiva ühegi teise seltsilise kohta, mida aga ükski teine seltsiline ka asendada ei suudaks.

Kas võib surra, kui sind mitte keegi mitte kunagi ei puuduta?

See, mida kutsutakse tõeluseks, on vaid tükkideks jagatud uni.

Oleskleja ja logard on sama erinevad kui gurmaan ja õgard.

Kõik revolutsioonid on puhtaim fantaasia, kuni nad teoks saavad, pärast seda saab neist ajalooline paratamatus.

Raamatud ei paku tõelist pääsemist, kuid nad ei lase meie meelel ennast päris veriseks kratsida.

Me võime küll anda tundmustele üldnimed, teises hinges aga ei ole nad sama asi.

Lõpuks on maailm tõesti ilus ning kui me oleksime mõned teised olevused ja mitte inimesed, võiksime seal vahetpidamata õnnelikud olla.

Ma olen ainult omaenda loo ämmaemand. Selle ellu aitamisega on küllalt tegemist.

Tundub aga, et mõni sõprus, kuigi tugev ja huvitav, kestab ainult üsna lühikest aega ning seda ei saa pikendada.

Üks asi on reaalsus, aga unistuste maha surumine on sama hea kui aeglane surm.