Tsitaadid — lehekülg 217

Ilu särama lõi tuima pilgu,
täitis igatsus mu hinge hetkega.

Alasti Odüsseus igavese ulme rüüs.

Kasvatamine on raske tegevus ja selle tingimuste parandamine on iga inimese püha kohustus, sest pole midagi tähtsamat kui enda ja oma lähedaste haridus.

Harva leiab armastust suurejoonelistest žestidest. Enamasti näitab ta ennast vaikse sõna või õrna naeratuse kujul.

Kui surnud olen kord, siis loodan öeldavat:
“Ta ise vana patukott, lood siiski loetavad.”

Noortele on mul nõuandeks vaid kolm sõna: töötage, töötage ja veelkord töötage.

Scott oli meister, aga mitte keeleõpetaja, ja nii mõnigi kord läheb tema grammatika ja lauseehitus lahku koolitahvlil nähtust.

Ons elu nii armas ja rahu nii magus, et neid peab ostma orjaahelate hinnaga? Tee, et see poleks nii, kõikvõimas Jumal! Ma ei tea, missuguse tee valivad teised, ent mis minusse puutub, siis andke mulle kas vabadus või surm!

Hea oleks, kui inimene hindaks end, kui palju ta maksab sõprade jaoks, ja püüaks olla võimalikult kallim.

[Indiaanlaste verd] on hispaanlased nii ebaõiglaselt, nii julmalt ja nii sageli valanud; ent Jumal on loonud kõik maailma rahvad ühe verega... järelikult on kõik suured ja tavatud kuriteod käsiteldavad kogu inimkonna vastu suunatud kuritegudena.

Nooruses eksime, küpses eas võitleme, vanaduses kahetseme.

Kui lased mulle hauakirja kirjutada, Charles, siis olgu sellel järgmised sulnid sõnad: “Ta jäi igavesti kahekümne üheksa aastaseks.”

Naise armastust tuleb karta rohkem kui mehe vihavaenu. See on mürk, seda ohtlikum, et see on meeldiv.

Muusika on surelikele teadaolevast parim,
on maapealne paradiis.

Õnnelaps näeb alati välja nagu vana hing, kes elab uues kehas, ja ta nägu on väga tõsine, kuni ta naeratab — aga siis lööb päike maailma särama...

Pornograafia ja erootika erinevus seisab valgustuses.

Mis on minu ulmejuttudel ühist pornograafiaga? Fantaasiad võimatult külalislahkest maailmast, räägitakse.

Tita on õppinud naeratama ja tema naeratused lendavad laiali nagu sädelevad litrid, läites meie südametes valguse. Rõõm täidab toa. Mis paneb meid naeratama? Me ei tea ega tahagi teada. Me suhtleme teineteisega õnnepilves ning naeratused on rõõmu ja meie armastuse väliseks märgiks.

Me mõtleme harva sellest, mis meil on, ent muretseme kogu aeg selle pärast, mida meil pole.

Kui kunstnikule öeldakse, et tema maalitud inimesed näivad hingavat, on see suur kiitus; veel suurem au oleks kuulda, et nad näivad mõtlevat.