Tsitaadid — lehekülg 215

Troonil oskab iga teine istuda,
aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja.

Näitekunsti otstarve, nii algul kui ka praegu, oli ja on hoida loodusel nagu peeglit silmade ees.

Kui arvad, et su lapsepisarad kuivasid piparkoogitükki nähes ning ploomikook aitas üle saada valusast lahkumisest ema ja õdedega; oo mu sõber, mu vend, ära usalda liialt oma õrnu tundeid.

Kolmekümneselt vajame sõpru. Neljakümneselt teame, et nad ei säästa meid rohkem kui seda tegi armastus.

Kiirustamata valminud teoseid hinnatakse kunstis kõige kõrgemalt.

Erootika kasutab sulge, pornograafia kogu kana.

Olgu südametemurdja patune või pühak,
kui romantiliseks narrus läeb, ma maalin üha.

Rahu algab naeratusest.

Nagu kohatult suur pritsimaja... või hiiglaslik karbunkul armsa sõbra kaunil näol.

Võin vanduda, et see naine pole enam esimeses nooruses; kolmkümmend on ta kindlasti, kui mitte rohkem.

“Sõnavabaduse üle pole mõtet vaielda,” ütleb üks minu islami äärmuslasest vastane. On küll. Sõnavabaduses asi just seisabki, see ongi kõige tähtsam. Tegelikult pole elu ilma selleta üldse mingi elu.

Oo aeg, pöördu, pöördu tagasi oma teel,
lapsepõlve viivu maitseksin veel!

Päikesel on üks puudus: ta ei saa näha iseennast.

Leek lahvatab tuulest, kiindumus lähedusest.

Osalt täiustab kunst looduse loomingut; osalt jäljendab seda.

Seab näitemängu reeglid paika ta patroon.
Kes elab meeldimiseks, meeldimisest elab.

Usun, et igal pool, kuhu sinu tee sind viib, ootavad sind uued jumalad — jumaliku kannatlikkuse ja naeruga.

Päev, tund tõelist vabadust
kaalub üles terve igaviku kestva vangipõlve.

Mis on hea, see on ilus.

Vabadust armastavad kõik.