Tsitaadid — lehekülg 210

Ma pole kunagi tunnistanud end vanemaks kui kakskümmend üheksa, kõige rohkem kolmkümmend. Kakskümmend üheksa, kui akendel on roosad eesriided, ja kolmkümmend, kui need puuduvad.

Muusika jaoks on mul päris kenake kõrv. Laske kuulda trummi ja vilet.

Vanemaks saades hakkame teravamalt tunnetama aja väärtust. Tõepoolest näib, nagu kaotaks kõik muu tähtsuse ja selles mõttes muutume tõelisteks ihnuskoideks.

Võid joosta kaugele, võid kasutusele võtta oma väikesed ettevaatusabinõud, kuid kas sa oled tõepoolest pääsenud? Kas sa üldse suudad kunagi põgeneda? Või on tõde see, et sul ei ole jõudu ega kavalust end saatuse eest peita? Aga maailm ei ole väike, sina oled... ja saatus võib sind igalt poolt leida.

Vabaduse ajalugu on vastuhaku ajalugu.

Laulge Jehoovale uus laul, laulge Jehoovale, kõik maailm! Laulge Jehoovale, kiitke tema nime, kuulutage päevast päeva tema päästet!

Õhtu on iluõhevil, tüüne ja muretu.

Pornograafia on üksikutele, koledatele, hirmunutele — see on mõeldud kaotajatele.

Maailm hakkab vist vanaks jääma, vaata, kui mõistlikult viimasel ajal riides käiakse..

Kes kaunis on, peab andma vastse võsu,
et iialgi ei hääbuks ilu roos.

Mis erinevus on kunstil ja pornograafial... valitsuse luba!

Et arukalt tsiteerida, pead olema arukas lugeja.

Palju häid kokkasid on maailm kaotanud sellega, et nad otsustasid kunstnikeks hakata.

Inimese ebainimlikkus
toob leina tuhandetele!

Need, kes annavad käest esmase vabaduse, saavutamaks ajutist turvalisust, pole väärt ei vabadust ega turvalisust.

Tehke aga tehke; noorte tarkus käib ju vanadest üle.

Ma ei oska laulda. Olen lauljana täiesti lootusetu. Kui laulan, muutun kurvaks. Kurvad on ka need, kes juhtuvad minu laulu kuulama. Nende kurbus on kindlasti veel suurem.

Naeratus, lühim vahemaa kahe inimese vahel.

Maailmakuulsad kunstnikud pole iial puritaanid, ka kõige tavalisemat lugupidamist ei õnnestu neil kuigi sageli ära teenida.

Kes mõistab hukka kurjusele suunatud viha, mis tärkab armastusest hea ja õiglase vastu?