Tsitaadid — lehekülg 21

Ilu on ju saatjaks heal —
kes kaunis on, on heagi!

Lava on näitleja kodumaa. Pead laskma aeg-ajalt mõne templi sisse lüüa, et kodakondsusest mitte ilma jääda.

Austage parimat luuletajat.

Blond kihar avab keisrikoja uksed
ja ilu lõksu seab ka ainsast juuksest.

Väikesed, tähtsusetud, lihtsad asjad aitavad eluraskustest üle saada. Naeratus, puudutus, hea sõna, lahke nägu, huvi teise inimese vastu.

Kadugu otsekohe ja alatiseks jälestusväärne vahetegemine rikaste ja vaeste vahel, inimeste jaotamine tähtsateks ja tähtsusetuteks, isandateks ja teenriteks, valitsejateks ja alamateks. Ärgu olgu inimeste vahel muid erinevusi peale vanuse ja soo. Kuna meil kõigil on ühesugused vajadused ja võimed, olgu ka haridus kõigile ühesugune, samuti toit.

Hästi kirjutada tähendab hinge kinni hoides vee all ujuda.

Kõik tahavad kaua elada, aga keegi ei taha vana olla.

Silmitu Gazas orjadega veskil.

Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetimale lapsele.

Vanale inimesele pole traagilisemat noore surmast, juba see üksi tõestab, et elu on hea.

Kui muusika sulle meeldib, kuula seda; külasta oopereid, kontserte, maksa viiuldajatele, et nad sulle mängiksid. Ent ära jumalapärast ise pasunat puhuma ega viiulit kääksutama hakka. See jätab härrasmehest põlastuväärselt kerglase mulje.

Ei kuld nii vargaid meelita kui ilu.

Varandus paneb peale kohustused ja annab õigused.

Kõige arusaamatum on meie maailmas see, et see on ikkagi arusaadav.

Kes mõistab hukka kurjusele suunatud viha, mis tärkab armastusest hea ja õiglase vastu?

Maailmakuulsad kunstnikud pole iial puritaanid, ka kõige tavalisemat lugupidamist ei õnnestu neil kuigi sageli ära teenida.

Pilt on minu jaoks ilus romantiline unenägu millestki, mida pole kunagi olnud ega saa olema — valguses, mille sarnasest iial pole säranud, riigis, mida keegi ei suuda nimetada aga meenutada, vaid üksnes igatseda; kõik vormid sellel on taevalikult kaunid, ja siis ärkan ma üles, nagu ärkas Brunhilde.

Naeratus, lühim vahemaa kahe inimese vahel.

Ma ei oska laulda. Olen lauljana täiesti lootusetu. Kui laulan, muutun kurvaks. Kurvad on ka need, kes juhtuvad minu laulu kuulama. Nende kurbus on kindlasti veel suurem.