Tsitaadid — lehekülg 209

Liiga paljud vanemad soovivad, et nende lapsed saaksid asjadest aru nagu nad ise – just nagu küpsed arusaamad meist endist ja maailmast ning meie ettekujutused elu tähendusest ei peakski arenema sama aeglaselt kui meie keha ja vaim.

Inimene on loom, kes naerab.

Poleks tahtnud sellest ilma jääda ega soovi seda iial korrata.

Me mängime elus erinevaid rolle. Ükskõik millist rolli te oma elus mängite, pühendage ennast sellele täielikult.

Rootsi teadlased püüavad oma ajaloos jätta muljet, et Eesti ala oli muiste neile lihtsalt “sysla”, kus nende viikingid suviti käisid jahil ja kus “eisterid” kasvatasid neile priskeid loomi ja ilusaid tüdrukuid. Kui meie aga nende endi kroonikate najal ütleme, et hilisem Norra kuningas Olaf Tryggvason müüdi Eestis soku vastu orjaks, et kuningas Grimmer poodi Rootsis maa vallutanud eestlaste poolt kettidega üles ja et viikingisõja tulemusena 1227. aastal kubises Saaremaa rootsi soost orjadest, siis on see “heanaaberlike suhete rikkumine”, “teadusliku delikaatsuse puudumine” ja meie oma võsarootslaste arvates “Eesti teaduse hea nime kahjustamine”!

Kui inimestele sünniks [kõik] nende tahtmise järgi, paremaks ei läheks.

Kõigile ei saa kõike selgeks teha.

Võidust parem on selle õige kasutamine.

Jooga — see on kinnituda kindlalt sellesse momenti. See moment ei tähenda mööda lendavat hetke. See moment hõlmab sügavust, temas on minevik ja tulevik.

Armastus mu meelest peaks olema enamvähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst. Pidev mõtisklemine toob kaasa teostamisegi. Ja sellega on öeldud kõik algusest otsani. Kõik, mida saaks öelda veel, on ainult seletused sellele. Aga, kui keegi hakkab mõtlema kõigest, mida teine võiks teha temale, kuid pole teinud, siis ta pole armastaja, vaid kaupmees, nagu mina sageli. Ja see lugu on kurb.

Müstikas ei ole midagi ebatavalist, see on enamasti perifeeriasse tõrjutud teadvus. Vahest tuleks tagasi pöörduda arhailiste mõtlemise vormide juurde ja püüda leida sealt üles uus teeharu, mida mööda võiks avastada imekogemust. Müstika kasvab välja komast ja kirjavahemärkidest, öisest bussisõidust ja seakartulite mullitamisest sauna eeskojas. Ja võimalusest seda kõike enneolematul viisil kirja panna.

Kurjus pole kunagi tähelepanuväärne ja on alati inimene. Ta magab meie voodis ... ja sööb meie lauast.

Tarkus on see vaimu noorus, mis meid võimestab taipama, et tõde ei hoita alal põhimõtete aardekastides, vaid ta on vaba ning elus.

Kui olen hunt, siis teen ka hundi tegusid.

Inimlikult on mõistetav unustada halb ja jätta meelde hea. See aitab muu hulgas oma eluga leppida. Aga me ei saa selle leppimise tõttu minevikku olematuks teha.

Meie demokraatia ja julgeoleku keskseks, ehk isegi peamiseks tagatiseks on olnud kodanikuühiskonna jõuline areng. See on vaba riigi vabade kodanike tahe midagi ise, omal algatusel, korda saata oma keskkonna, kodukoha, oma keele, kultuuri ja oma riigi heaks.

Me poegade ajateenistus ei heiduta ühtki vastast, kui sõdurivanne müüakse piiri taga maha ja seda isegi ei kahetseta.

Iga põlvkond loob ise endale elukeskkonna, oma Eesti.

Ainus, mida nõutakse sellelt, kes on sulepea kätte võtnud ja paberilehe kohale kummardunud, on see, et ta rivistaks suure hulga oma hinges laialipillatud lukuauke ühte ritta sellisel moel, et läbi nende langeks äkki paberilehele päikesekiir.

Õiglus ja vastutus kuritegude eest ei saa ega või olla selektiivne.