Tsitaadid — lehekülg 208

Naised, kes tunnevad rõõmu oma ühetaolisusest ja eristamatusest, ülistavad tegelikult oma tulevast surma, mis teeb nende ühetaolisuse absoluutseks.

Inimese tõeline headus võib avalduda oma absoluutses puhtuses ning vabaduses üksnes selle vastu, kes ei kujuta endast mitte mingisugust jõudu. Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse.

Inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjooneliselt edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele.

Väldin talle silma vaatamist, sest ma ei taha imeda silmade kaudu enesesse tema kurbust.

Pooleldi loetud raamat on lõpetamata armulugu.

Mul on tunne, et kogu minu elu juhtus minuga ühe päeva jooksul.

Mõtlema hakata, see tähendab oma jalgealust õõnestama hakata.

On muidugi selge, et näitlejat, kelle mängu ma olen sada korda näinud, ei tunne ma sellegipoolest kuigivõrd. Aga kui ma võtan kokku kõik kangelased, keda ta on kehastanud, ja kui ma ütlen, et pärast sajandat osatäitmist tunnen ma teda veidi rohkem, siis on selles kindlasti omajagu tõtt.

Näitlejale kui absurdiinimesele on enneaegne surm asendamatu kaotus. Miski ei korva nägude ja sajandite summat, mis tal jääb läbi käimata.

Luua, see tähendab kaks korda elada.

Kui maailm oleks selge, poleks kunsti olemas.

Aga võibolla ei seisnegi suure kunstiteose tähtsus mitte niivõrd temas endas kui katsumuses, mida ta inimesele peale paneb, ja tema läbi avanevas võimaluses viirastusest võitu saada ja sammu võrra oma alasti inimlikule realiteedile läheneda.

Ükski kirg pole inimsüdames tugevam kui soov panna teised uskuma sedasama, mida usub tema. Miski ei tumesta nõnda tema õnne ega täida teda raevuga nii, nagu tunne, et teine peab tühiseks seda, mida tema hindab kõrgelt.

Niikaua kui ta mõtleb meesterahvast, pole kellelgi midagi mõtleva naisterahva vastu.

Sest kui on jõutud otsusele, tundub, nagu oleks pall üle võrgu visatud ja peaks ootama, et nähtamatu vastane selle tagasi lööks.

Sest kas võib olla kohutavamat ilmutust kui see, et on käesolev hetk?

Looduse ja meie – või mis ma räägin, meie ja meie enda teadvuse – vahele asetub loor, mis on tavainimese puhul paks, aga kunstniku ja luuletaja puhul kerge ja peaaegu läbipaistev.

Maailm algab uuesti iga sünniga, oli mu isal kombeks öelda. Ta unustas öelda, et iga surmaga see lõppeb.

Mõnikord on viha õiglane, aga hiljem on siiski kahju, sest õiglusega ei ole võimalik viha tagajärgi enam kuidagi kokku lappida. Nii et ka õiglasel vihal pole tavaliselt mõtet.

Analüüs lõhub terviku. Mõned asjad, maagilised asjad, peavad terveks jääma. Hakkad neid tükkhaaval vaatlema ja nad haihtuvad.