Tsitaadid — lehekülg 207

Kuid oma elukäigust ei tohi iialgi teha liiga suurt numbrit, ükskõik kui halvasti sul ka läheb, sest kõigil läheb enamasti ühtemoodi ja sinu saatus pole kellelegi uudis.

Võib-olla ei peaks kunagi hommikul seda lugema, mis südaöösel kirjutatud: hommik ja südaöö ei mõista teineteist või nad mõistavad võõriti.

Sest armastuse vastu saab ainult surm või veel suurem armastus.

Elu on liiga raske mäletseda ja seedida, sellepärast mäletsetakse raamatuid. Elu võib ainult elada.

Ma usun neid ridu kirjutades üsna kindlasti, et ma armastasin Teid juba enne meie tutvumist, ainult et ma veel ei teadnud, et just Teie see olete, keda ma armastan.

Kui mõni kallis inimene annab meile lugemiseks raamatu, otsime meie selle ridade vahelt kõigepealt teda ennast – tema maitseid, põhjusi, miks ta selle raamatu meile pihku pistis, vendluse märke.

Tapatandril näeb inimene vaid omaenese sõgedust ning meeleheidet ja võit on filosoofide ja narride illusioon.

Teda ei tee rahutuks tema elu küllus, vaid mõte kaotusest, mis selle kõrval eksisteerib – nagu pesitseks tema seinte vahel mingi hirmus loom, kes parajasti talveund magab.

Piiratud „harilikule“ inimesele pole näiteks miski kergem kui pidada end ebaharilikuks ja omapäraseks inimeseks ning tunda ennast selles rollis kõhklematult hästi.

Et täiuslikkuseni jõuda, tuleb enne kaua-kaua mitte mõista. Sest kui me liiga ruttu mõistma hakkame, siis me ehk hästi ei mõistagi.

Passi kaotamine on väike mure: märkmeraamatu kaotamine katastroof.

Elu on sild. Mine sellest üle, aga ära ehita selle peale maja.

Ma ei usalda neid, kes arvavad, et neil on palju sõpru. See näitab, et nad ei tunne inimesi.

Mida andekam inimene on, seda rohkem ta endas tavaliselt kahtleb.

Iga kunstniku elu on üksainus väike või suur sõda, kõigepealt iseenda ja oma piiratusega.

Meile tundub, et me mõistame laulude sõnu, aga neid uskuma või mitte uskuma paneb meid viis.

Eluteel pole midagi sellist, mida me juba enne selle algust ei teaks. Me ei õpi mitte midagi olulist, me lihtsalt tuletame meelde.

Hirm ei ole häbiasi. Hirm annab tunnistust kainest mõtlemisest.

Tomaš ütles endale: naisega armatseda ja naisega magada, need on kaks kirge, täiesti erinevad ja peaaegu et vastandlikud. Armastus ei avaldu soovis armatseda (see soov kehtib loendamatu hulga naiste suhtes) vaid soovis koos magada (see soov kehtib ainult ühe naise suhtes).

Mitte midagi pole raskem kui kaastunne. Isegi omaenda valu pole nii raske kui kaastundlik valu kellegagi, kellegi pärast, kellegi eest, mida on mitmekordistunud kujutlusvõime ja pikemaks muutnud sada vastukaja.