Tsitaadid — lehekülg 207

Vähesed oskavad väärikalt vananeda.

Reetes kellegi teise, reedame ka iseend.

Kõige enam veenab mind südamest tuleva armastuse pühadus ja kujutluse tõepärasus: mida vaim iluna käsitab, peab olema tõde, kas see siis varem eksisteeris või mitte.

Vanadus ei tekitagi nii palju ebamugavust, kui osatakse seda võtta kui kallist külalist, keda ei sunnita öö läbi tantsu vihtuma ega kasutata rahva ees eputamiseks.

Vanadus, sind jälestan, noorus, sind ma imetlen.

Juba kehaehituse järgi võib aru saada, et tõsisem mõttetöö naisele ei sobi.

Parim maitseaine söögi juurde on nälg.

Muusika võlujõud vaigistab raevunud metslase.

Naeratuse ilu, naeratus, mis peegeldab armastust ja toetust — see ei lähe kunagi kaotsi.

Kuigi teie kõrgeaulisus pole veel oma noorpõlvest puhtalt mööda jõudnud, on teil siiski ka teatav küpse ea maik juures, mingi ajalise soola kõrvalmaik.

Jumal, kes kinkis meile elu, kinkis meile ühtlasi ka vabaduse.

Pornograafia muudab inimeste elustiili ja suhtumist, sõltumata vanusest.

Oleks hea, kui kümnenda ja kahekümne kolmanda eluaasta vahel vanust polekski, või et noored magaksid selle aja maha, sest selle vahe sees pole muud kui üks tüdrukute käima peale aitamine, vanematele inimestele vastuhakkamine, vargus, kemplemine...

Kritiseerida on lihtne, kunsti luua raske.

Umbusk peatub hetkeks vastutulelikult, muutes võimalikuks usu luulesse.

Abielluda tähendab poole võrra vähendada oma õigusi ja kahekordistada oma kohustusi.

Nii kaua, kuni sa elad, õpi, kuidas tuleb elada.

Armastan kõike, mis on vana: vanu sõpru, vanu aegu, vanu kombeid, vanu raamatuid, vana veini.

Noored peavad vanu rumalaks; vanad teavad, et noored on rumalad.

Kel riimis kirjutada saanud moeks,
sel iga värss on eelmisele toeks.