Tsitaadid — lehekülg 204

Nad karjas uluvad ja karjas murravad —
ei julge elada, ei oska surra nad.

Ei muutu suureks ükski olnu ainult surma najal —
saab suureks see, kes tehti väikseks eluajal.

Ei ole päevi, mis meid riivamata mööda lendaks,
ja peame muutuma, et ajas olles jääda endaks.

Tsivilisatsiooni aktsepteerimine, nii nagu ta on, tähendab allakäigu heakskiitmist.

Au ei tee vahet soo, vanuse, rahvuse, erakonna ega valimisringkonna järgi.

Eesti on täiskasvanud riik, ja nii meid ka koheldakse. See toob kaasa kohustuse teisi aidata.

Kes iganes kontrollib meediat, kontrollib ka mõistust.

Meie kõige olulisem vabadus on vabadus olla me ise.

Kui vaatad kaosesse, siis kaos vaatab sinu sisse.

Teinekord on kergem armastada neid, keda sa vähem tunned, kui neid, keda sa liiga hästi tunned.

Nii nad jäävad kõrvuti lamama, käed teineteise ümber, südamete põksumine vastamisi.

Iga inimene, kellest hoolime, on lõpuks järjekordne kaotus.

Seks ilma valuta on nagu toit ilma maitseta.

Armastus koos elutarkusega on õndsus. Armastus ilma teadmisteta on valu.

See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.

Ma olen Hiiumaal elanud, hiidlastel on häid ütlemisi ja üks niisuguseid ütlemisi on, et laiskus on mehe iga. Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast. Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne — õppida laisklema. See annab süvenemise võimalust.

Jaa, sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti.

Ja ma võin endale seda lubada, et kui ma hommikul ärkan, siis ma kunagi ei tõuse kohe üles. Päevale tuleb mingisugune põhi panna. Kõigepealt ma rõõmustan selle üle, et mulle on antud elus veel üks päev ära näha, sest iial ei või teada, mida ta toob. Ja see on täitsa huvitav. Kõik külalised, ma pean silmas ka seikasid ja sündmusi, kõik on väärtuslikud. Teinekord on ebameeldivatest külalistest, ma räägin, kujundlikus mõttes, palju rohkem kasu kui meeldivatest külalistest. Aga seda näeme siis päeva jooksul, missugused nad on. Niikaua, kui ma olen teki all ja päev ei ole mind sealt välja tirinud veel, on mul hea olla.

Olin kõige õnnelikum siis, kui ma pärast olin kõige õnnetum.

Miski ei muuda minu hinge olemust ja ma lähen edasi oma sirgel teel ning teen seda, mida pean vajalikuks ja auväärseks.