Tsitaadid — lehekülg 202

Sallivus nõrgemate ja teistsuguste suhtes peab ilmnema me tegudes enne tragöödiaid, mitte tagantjärele näpuga näidates.

Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel.

Kui te võtate endale vastutuse ja kohtate takistusi, siis pidage meeles: on vaja alistuda.

Me elame muutuvas maailmas. Ja ma tahtsin täna meenutada endale ja kuulajatele tõsiasja, et kui me muretseme ainult pumba pärast ja ei hoolitse kaevu eest, siis kaob meie kodumetsadest veel midagi peale allika või ojanire.

Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.

Kõiki tõdesid on kerge mõista, kui need on kord avastatud. Oluline on need kõigepealt avastada.

Iga inimene peab oma nägemisulatust kogu maailma piiriks.

Teisitimõtleja on iga inimolend neil eluhetkil, kui ta äkki karjast lahku lööb ja hakkab ise mõtlema.

Rõõmusta alati selle üle, mis muudab su ainulaadseks, sest kui see möödub, põhjustad sa ainult haigutust.

Tõtt rääkides ei tarvitse sul midagi meeles pidada.

Loobumine on kurbus, aga soovitud kurbus.

Kirik on lähedal, kuid tee on jääs, baar on kaugel, kuid ma käin ettevaatlikult.

Häbi võib ohjeldada seda, mida seadus ei keela.

On kolm asja, mida ei saa kauaks peita: päike, kuu ja tõde.

Ei ole suuremat valu, kui isamaa kaotus.

Kõik murravad pead, kuidas terrorismist võitu saada. Noh, selleks on väga lihtne viis: ärge enam selles osalege.

Surisärgil ei ole taskuid.

Minu tänav on täis koerasitta ja auke, aga ta on minu tänav. Ja ma tunnen omamoodi toredat tunnet ja naudingut kui ma tulen, kott seljas kuskilt kaugelt maalt ja jõuan oma kodutänavale. No olgu see koerasitt ja olgu need augud. Ma astun sealt üle, aga ma olen jälle oma tänaval. Nii et see on see, mida sa omaks võtad.

On väga hea põhjus, miks keegi ajalugu ei õpi. See lihtsalt õpetab liiga palju.

Rahvas, keda on 2000 aastat järjest taga kiusatud, teeb ilmselgelt midagi valesti.