Tsitaadid — lehekülg 202

Ükski kunstnik pole oma ajast ees. Tema on oma ajas. Lihtsalt kõik teised on ajast maha jäänud.

Lugemine on omaette kunst, nagu ka mõtlemine ja kirjutamine.

Me mõtleme oma loomuse kohaselt, räägime vastavalt reeglitele, tegutseme tavade järgi.

On täiesti tavaline, ent minu meelest ekslik, rääkida õnnelikust lapsepõlvest. Just lapsed on sageli ülemäära murelikud ja tundlikud. Iga inimene on enda ja oma saatuse peremees, laste saatus sõltub aga neid ümbritsevate inimeste armulikkusest.

Loodus kinkis härjale sarved, hobusele kabjad, jänesele väledad jalad, kalale ujumisvõime, linnule lennuvõime ja mehele mõistuse. Naisele polnud tal peale ilu enam midagi anda. Ilu vastu ei saa oda ega kilbiga. Ilus naine on tulest ja rauast tugevam.

Noorus, millele kõik andeks antakse, ei andesta enesele iial; vanadus, mis kõik andeks annab, ei leia iial andestust.

Kõlbelisi aksioome avastatakse ja testitakse sarnaselt teaduse aksioomidega. Tõde on see, mis peab vastu kogemuse proovile.

Kui sõna ei löö, siis ei aita isegi kaigas.

Iga tõelise kunstiteose olemasolu on niisama palju põhjendatud kui maa ja päikese oma.

Abielu, kui tõtt rääkida, on õnnetus, kuid hädavajalik õnnetus.

Ma ei mäleta ühtegi juhust, kus ilusat inimest, looma, lindu või taime oleks näidatud kas või sajale inimesele ja nood poleks kohe üksmeelselt nõustunud, et tegemist on millegi ilusaga.

Kõrgeim tarkus — eristada head ja halba.

Hakka rääkima, et ma sind näeksin.

Tarkus on maa ja taeva valitsejanna.

Helid, kui ju tummund keel,
värisevad meeles veel.

Lahkub, karust tagaaetavana.

Pole olemas täiuslikku ilu ühegi veidruse või veata.

Si jeunesse savoit; si viellesse pouvoit.
(Oleks noorusel vaid tarkust; oleks vanadusel vaid jõudu.)

Maailm ei saa elada harmooniliselt, kui kahel kolmandikul inimestest on raskusi isegi ellujäämisega.

“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?”