Tsitaadid — lehekülg 200

[Orjade kohta] Nad on üksteist vabaduse nimel surnuks pistnud, lainetesse hüpanud, tiigri kombel võidelnud! Ent selle eest on neid üles poodud, põletatud, maha lastud — ja nende türannid on kirjutanud nende ajalugu.

Romaanikirjanikud ei tohi iial tüdineda tegeliku elu tundmaõppimisest.

Privileege peavad nad silmas, kui paluvad vabadust!
Sest vabadusearmastus eeldab tarkust ja vooruslikkust.

Iga minutiga, mil sul on suunurgad allapoole, kaotad sa kuuskümmend sekundit õnne.

Et poistel üldse eksisteerida lubatakse, on märk (meeste kui) ristiinimeste tõelisest kannatlikkusest.

Jumal andis inimestele vabaduse tingimusel, et need jääksid alati valvsaks; kui valvsus kaob, on kokkulepet rikutud ja orjus sedamaid tagasi, karistusena süüteo eest.

Vanadus on ravimatu haigus.

Mida vähem on inimesele vaja, seda lähemal on ta jumalatele.

Tõeline kunstnik jätab naise nälga ja lapsed paljajalu ning laseb seitsmekümneaastasel emal pojale elatist teenida, enne kui ta hakkab tegelema millegi muuga peale kunsti.

Las näitemäng siis näidatagi nüüd,
kas lellel on või pole hingel süüd.

Peame säilitama väikese poekese... kus võiksime kehtestada omaenese tõelise vabaduse.

See näidend, nagu ma mäletan, ei meeldinud hulgale, see oli lihtrahvale kaaviar.

Suitsetamisest loobumine on imelihtne. Tean, sest olen seda tuhandeid kordi teinud.

Dramaturg: inimene, kes lavastab prantsusekeelseid näidendeid.

“Ilu” on samasugune raha nagu kullavääringul põhinev. Nagu igasugune majandus üldse, allub ka see poliitikale ning on tänapäeval Läänemaailmas uusim ja parim veendumuste süsteem meeste võimu puutumatuse tagamiseks.

Kas vajab ilu veel midagi enese kõrvale? Ei, nagu ei vaja ka seadus, tõde, lahkus ja tagasihoidlikkus. Milline neist omandab väärtuse tänu kiitusele ja kaotab selle süüdistuse läbi?

Noor mees, kes pole iial nutnud, on metslane; vana mees, kes kunagi ei naera, on tobu.

Kõigil neil Inglismaal toimuvatel kontsertitel istub ridade kaupa tülpinud inimesi, kes pole tulnud armastusest klassikalise muusika vastu, vaid veendumusest, et see peab neile meeldima.

St. Francise ülemises ja alumises kirikus näitasid Giotto ja Cimabue, et kunagi oli kunst teeninud ka midagi muud peale iseenda.

Noored pigem leiutavad, kui otsustavad, pigem mõistavad hukka, kui annavad nõu ning pigem alustavad midagi uut, kui jätkavad vana.